VÕIDURÕÕMUS INTROVERT
Sotsiaalne isolatsioon on tema unistuste eluviis. Ta on seda omal käel harrastanud juba aastaid, aga alles nüüd on terve maailm ärganud ja teda selles toetama asunud – oh imet, koguni valitsus jagab vastavaid käske! Lärm ja melu, mis introverti alati on seganud, lakkasid üleöö. Küsimus pole enam selles, et tema ei taha pidu pidada, vaid ka keegi teine ei tohi. Introverdi isikuomadused on järsku hinnas ja ta pole end iial paremini tundnud – uimasest diivanijuurviljast, kes ei viitsi kuhugi minna ja viilib kõrvale kõigist perekondlikest üritustest, klassikokkutulekutest ja firma suvepäevadest, on üleöö saanud superkangelane.
NIHELEV EKSTRAVERT
Ta ei ole iial paigal püsida suutnud – pidevalt peab ta midagi tegema, kellegagi suhtlema, olema aktiivne, optimistlik, elurõõmus ja reibas. Kõik need omadused, mille eest ta varem ainult kiita sai, on nüüd aga järsku halvad. Aktiivne olla on halb – spordiklubid kinni, peole ei saa, midagi organiseerida ei ole lubatud. Sõpradega korvpalli mängides või mere ääres grillides saab endale politsei kaela. Tema optimism kah enam ei nakata – kui ta sotsiaalmeedias kuulutab, et kogu see viirusevärk on juba ära tüüdanud ja ärme külva negatiivsust, hakatakse hurjutama, et ta ei saavat olukorra tõsidusest aru. Ekstraverdil ei jää muud üle, kui postitada kakskümmend peldikupaberi-meemi päevas, kuni enamik Facebooki-sõpru tema feedi kinni keerab.
SINISILMNE LILLELAPS
Oot, mis mõttes ei tohi rannas sõpradega piknikku pidada? Miks ta ei või ühes poole korteriühistuga Viru rappa hängima minna? Aga pressikonverentsil just keegi tädi manitses, et värskes õhus tuleb ikka liikuda! Öeldi ju ometi, et minge loodusesse! Oeh, ärge mõelge kogu aeg ümber, see ju tekitab stressi! Ah, üldiselt ta nii väga uudiseid ei jälgigi. Sealt tuleb ainult negatiivsust ja vastukäivaid teateid. Lillelaps usub optimistlikult, et ega see viirus tegelikult nii kergesti nakka ja midagi hullu ei ole, meedia paneb üle võlli. Paar nädalat veel seda jama ja siis saame kõik vanamoodi edasi elada.
TÄISKASVANUD BEEBI
Käskude ja keeldude aeg mõjub talle nii, et temast saab uuesti väike laps, kellel ema keelas kommi süüa, sest need panevat kõhu valutama ja tegevat paksuks. Mida teeb laps, kel ema on kommid ära keelanud? Ta ootab, et ema läheks kodust ära ja nuhib siis kommide peidukoha välja. Mida ema teada ei saa, selle eest ei saa ju ka karistada, eks ole? Täiskasvanud karantiinibeebi teeb nagu kiuste kõike, mida valitsus on unustanud ära keelata. Kui kogunemised avalikes kohtades on keelatud, kutsub ta sõbrad oma sauna. Kui talle sõnad peale loetakse, et kõik karmid reeglid on tema enda huvides, näitab ta keelt või hakkab solvunult nutma. Miks tema midagi ei või, aga sõber Kalle Rootsimaal näiteks tohib?
EGOISTLIK HEDONIST
Valitsuse reeglitest saab ta üldiselt aru. Üldiselt on see kõik ju mõistlik, aga võiksid siiski olla mõningad erandid. See, et piirid kinni, on arusaadav. Ainuke asi, et Islandile võiks ikka inimesi lubada – tal on piletid juba ostetud. Olgu, restoranid võib laias laastus kinni panna, ta ei käi enamikus ju nagunii, aga jumala nimel, kellele jäi ette tema lemmik vesipiibukohvik? Sellest võib ju aru saada, et rahvas ei tohiks koguneda, aga tal juhtumisi on ülehomme sünnipäev, paar sõpra võiks ometi külla kutsuda? Üldse oleks sobilik, kui kogu see sotsiaalse isolatsiooni värk kestaks maksimaalselt juuli lõpuni. Senikaua on tal suva, ausõna, plaan oligi enne suurt suvemöllu veidi puhata. Aga vot juulis on tal plaan minna Hiiumaale Kalana festivalile. Kui tal tuleb tuju osta kilo viigimarju ja pudel konjakit, aga ühtegi tarneaega ei ole parajasti e-poes saada, viskab ta arvuti vastu seina puruks ja nõuab, et Jüri Ratas talle uue ostaks.
MANITSEV MAALI
Võimalik, et ta on oma peres kõige vanem laps, aga võimalik, et ka täitsa niisama on tal komme sõpru-tuttavaid muudkui õpetada. Ta korrutab pedagoogitsevalt kõige banaalsemaid tõdesid. “Kas sa ikka pesid hoolega käsi? Tead, see on sulle väga kasulik!” põrutab ta Messengeri-aknasse ilmunud kolleegile “tere” asemel. “Oli teil ikka kaks meetrit vahet?” nõuab ta sõbralt, kes vestlusaknas poetas, et käis üksipäini korraks poes. Talle meeldib üldistada: inimesed ei saa millestki aru, eestlased on rumalad ja keegi ei kuula. Aeg-ajalt esineb ta Facebookis pika manitseva tiraadiga, mida kõik igaks juhuks laigivad, sest nad on kursis, et ta teeb laikijate ja mittelaikijate kohta mõttelisi märkmeid ja mittelaikijad satuvad kohemaid lollide nimekirja.
KATASTROOFINAUTLEJA
Kui midagi võib minna halvasti või veel halvemini, on ta kohemaid sõiduvees – tuhnib välja viimsegi infokillu, iga oletuse, intervjuu, arvamuse, mis võiks toetada tema vankumatut usku, et inimkond seisab apokalüpsise lävepakul ja midagi ei saa enam iialgi paremaks minna. Kõik on väga halvasti – veel palju halvemini, kui meile räägitakse. Oodake, kes ei usu – küll te saate veel näha, kui halb kõik on. Kui tema kõige süngemad ennustused täide ei lähe, on ta pettunud ja pobiseb tusaselt, et küllap kusagil varjatakse mingeid andmeid ja tegelikult on olukord ikka palju hullem.
VANDENÕUTEOREETIK
Me elame maatriksis. Haigusi pole olemas. Viirus on sotsiaalne konstruktsioon. Kas te tõesti usute, et kogu maailma majandus keerati lukku mingi tühise nahkhiire pärast? Miks me peaksime distantsi hoidma, kui inimesed on juba ammu odavate koopiate vastu välja vahetatud?
Autor: Katrin Pauts
Loe lisaks: Michael Laitman: praegune kriisiolukord päästis meid maailmasõjast! Toimub maailma väga tõsine vaimne ümberhäälestamine
Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?
Igor Mang: Tulemas on noorte aeg. Veevalaja ajastu lapsed on sündinud siia selleks, et see planeet päästa!
