Inimese elus on olemas üks kogemus, millest võib tema jaoks saada üsna keeruline lugu – see on rollikaotus. Roll tähendab osa olemist, osa saamist ja tähelepanu omamise kohta – tähelepanu, enese jaoks õige tähelepanu, on see, millest inimene on sõltuvuses. Tavaliselt inimene ei mõtiskle oma rollide üle, sest roll seostub pigem teatri ja näitleja elukutsega. Kuid elu ongi üks suur etendus ja inimene see näitleja, kes vahetab ja valib erinevaid rolle kanda. Kui näitleja riputab, eesriide sulgudes, oma rolli ühes kostüümiga piltlikult nagisse, siis võib inimene, rollikaotust kogedes, valida lahkumise ära teisele poole.
Rollikaotus seostub tavaliselt lahku minemisega, lähedase surmaga, töölt vallandamisega, pensionile saatmisega ning võimekust, välimust ja/ või olemust muutva vigastusega – need on hetked, mis muudavad, sageli ootamatult, inimese elu ja just sellepärast on neid kogemusi raske vastuvõtta ning nendega ei taheta/ osata/ suudeta leppida.
Need on reaalselt nähtavad kaotused, rollinime ära võtmised, kuid inimene võib ja saab kaotada oma elu jooksul väga erinevaid rolle, kuid ta ise ei pruugi arugi saada, et midagi sellist on juhtunud. Inimene kaotab oma elu jooksul rolle või ta tunneb, et neid on temalt ära võetud, kuigi päriselt ei ole see nii olnud. Inimene kaotab rolli, kui ta kogeb, et ta ei oma enam rolli enese poolt antud või mõistetud tähenduses.
Suure ega väikese inimese elu ei ole alati selline, milline see peaks olema /võiks olla. Tema teel on Maailma ja enesega kohanemise ning kasvamise raskused ja tema sisse jäävad füüsilise ning vaimse valu ja vägivalla erinevate kogemuste jäljed, mida saadavad enesele appi valitud tunded. Nii jäävad inimeste sisse peitu valusad mälestused – lood, mis ei ole leidnud lahendust. Ühe inimene lapsepõlv ei tähenda alati õnnelikku ja muretut aega – see on aeg, mil saavad alguse enamus mustrid, milles inimene suurena jätkuvalt kõnnib.
Laps, kes omab traumaatilise kogemust, võis kaotada enese, kui lapse, baasrolli. See on segadus väikese inimese sees – “Kui ma kogesin seda, mida mina lapsena ei peaks kogema, siis ma ei ole laps. Kui mina enam ei ole laps, kes ma siis olen? Kui enam ei ole, siis pean olema keegi teine, kuid ma ei oska olla. Olemas olemiseks vajan kellenagi olemist. Maailma silmis olen endiselt laps ja seega mul tuleb olla laps, kuid ma ei tea, kuidas saaksin olla, kui mina enam ei ole?” Katkine väike inimene tunneb ennast abituna ja ohvrina, sest ta ei saa olla enam see, kes ta oli. Teadmata seda isegi, leinab ta oma rolli ja nutab pisaraid, mida teised ei näe.
Väikesed ja suured katkised inimesed on need, kes on kogenud rollikaotust – kui enese tähenduses enam ei ole, siis ei oma. Iga laps, kes kogeb turvatunde kaotust, mis jätab tema sisse parandamatu haava, on kogenud lapse rolli kaotust. See väike inimene pidi olema suurem ja tugevam, kui tema ise kogemuse hetkel, enese tähenduses, oli – lapse kogemus purustas uskumise, et ta on laps iseenda tähenduses.
Sellise kogemusega laps vajab enese jaoks kohta ja aega, kus olla laps enese tähenduses – ta vajab tagasi aega, enne kogemust, seda hetke, kus ta veel oli, kuid seda ei ole võimalik saavutada – ära olnu on juba ära olnud. See, täitmatu vajadus, mõjutab tema edasist elu ning on kaasas kõigis valdkondades ja värvib selle, kuidas ta Maailma näeb ja kogeb. Hoolimata sellest, kui suureks on inimene kasvanud ja mida saavutanud, on ta oma baasrolli kaotusele ehitanud maja, mille vundament ei kanna tema elu raskust.
Väike inimene, kes on kaotanud oma rolli, vajab kontrolli enese ja maailma üle, et olla see, kes ta ei ole – suur, tugev, õige. Ta peab suutma olla ise endast, lapsest selles vanuses, mil ta kaotas oma rolli, suurem ja tugevam. Rollikaotust kogenud inimene sõdib vastu sellise lapsena või täiskasvanuna olemisele, kellena ta ei saa kontrollida seda, mis ja kuidas temaga toimub. Tal on keeruline elada ja olla koos, viibida kohtades ja kanda rolle, kus ja milles teised määravad ja valivad tema eest ning temal tuleb kuuletuda ja korraldusi täita. Selles ei ole vahet, kas need on mõistlikud ja vajalikud või mitte. Oma käitumisi, kui erinevaid lahendusi valides, saab määravaks kogemus – kas inimene ise omab või ei oma kontrolli temaga seonduva üle.
Rollikaotust kogenud inimene vajab reaalseid rolle, kogemisi, olemisi ja teadmisi, et kontroll on tema enese käes. Tal on väga suur vajadus juhtida oma elu ja kuna see juhtub Maailmas, kus ta on seotud ning teiste tegemised mõjutavad ka tema elu ja olemist, siis on temas vajadus kontrollida kogu seda maailma, milles ta elab ja millega ta kokku puutub – ka inimesi. Ta ei mõtle sellega halba ega taha teha liiga – tema, lapsena, kindlustab enese olemist – tema loob enese jaoks turvalist paika, et tagada enesele, kui lapsele, turvatunne.
Elus tähendab see vastandumist, sõdimist, üle ja tugevamana ja tähtsamana olemist ning vaenlaste nägemist, ohvrina olemist. Rollikaotust kogenud väike või suur inimene püüab rolle, kus on olemas vajalik võim vajamineval moel – tema tahtmine täidetakse. Kaotust kogenu vajab rolle, kus ta saab, enese lahendusele, toetavat tähelepanu – olgu ta valinud olla ohver, õige, parandaja, õpetaja, juhtija, ilus, hea, särav, tähtis, tunnustatud, abitu, tugev, lõhkuja, vastanduja jne.
Tähelepanust saab tema jaoks sõltuvus – inimene saab olla enese tähenduses laps, kui tema jaoks on õige tähelepanu olemas, sest see tähendab, et tema vajadused täidetakse – see uskumine annab turvatunde. Lapse rolli kaotanud inimeses on uskumine, et temal on vaja kohta ja aega, kus olla laps, sest seal ja siis lahenevad kõik raskused, kaovad kordused ja jäävad ära valusad ja valena olemise kogemused.
Selles suures Maailmas, kus kõik on ametis eneste olemisega, ei ole tähelepanu see, mis jääb püsima ja tagab alati vajamineva. Seega kogeb suuremaks kasvav inimene saamisi ja kaotusi üha uuesti. Tema jaoks saab tähelepanust lüliti olemisele ja kaotusele – päike ja vari. Inimene ei saa muuta enese olevat, et anda tagasi olnut – ta kogeb üha uuesti, et temast endast ei piisa ja seega vajab ta tõhusamat ning pidevat kontrolli olukordades, kus ta omab või tahab saada vajaminevat, vastutab või on suure inimese rollides.
Ei ole kerge olla täiskasvanu, kes, sellel hetkel, kui temal endal puudub turvatunne, peab olema lapsevanem oma lapsele, partner täiskasvanud inimese rollide partneritele või vastutama enese ja ka teiste elamiste-olemiste eest. Tema enese esmane vajadus on tagada iseendale turvatunne ja need, kes teda selles takistavad, on vaenlased, keda ta peab suutma kontrollida, et ennetada seda, mis võib juhtuda. Turvatunde kaotuse ees hirmutundev inimene peab leidma lahendused, enese vaenlaste vale tegevus lõpetamiseks ja suutma panna nood tegema seda, mida tema, kui laps, endiselt segaduses olevana vajab – jagama talle õiget tähelepanu, mis annab tunde, et ollakse täitnud nõudliku lapse vajadused enese sees.
Korduvad kogemused on võimalused, et minna oma ajas tagasi, et mõista ise ennast, kuid lapse rolli kaotanu näeb neid kordusi vahendina, et olla laps ning kaotusena, kui ta pettub saamata vajaminevat. Seda mustrit kõnnivad kordustena inimesed, kes ei ole veel täis kasvanud. Katkine inimene vajab enese jaoks sellist kohta, kus olla turvaliselt laps, et sealt kasvada suureks. Nii nad ootavad õiget aega ja otsivad seda õiget kohta, kuid tundes ennast olevat lapsena, kelle vajadusi täidetakse, ei otsi nad teed edasi – ei kasva täis, vaid, kaotuse ees hirmu tundes, tahavad selle olemise enese jaoks kindlustada. Nii peavad nad suutma hoida kinni neile kuuluvast rollinimest.
Rollikaotus tähendab hetke, mil vana tähendus enam ei pea, kuid uut veel ei ole. See on kriis – segadus enese sees. On aeg teha peatus ja mõtestada oma olemine, kuid traumaatiline kogemus on ehmatav seisak – inimene ei saa teha järgmist sammu, sest enam ei ole teed, millel kõndida. Need, kes ei näe rada enese ees, ei mõista rollide olemust ega paljusust – nemad samastasid rolli iseendaga ja kuna baasrolli enam ei ole, siis justkui ei ole enam midagi. Kui enese olemas olemisel puudub mõte võib inimene valida lahkumise või traumaatilisse kogemusse kinni jäädes, jääda otsima lahendust, kuidas ja kohta, kust saada vajaminev roll ehk iseennast tagasi.
Rollikaotust kogenud laps vajab olemist selles ajas ja kohas, kus ta oli laps. Ta vajab seda selle jaoks, et olla laps – omada teadlikult lapse rolli ehk leida üles ise ennast. Lapse rolli ei võeta ära väljastpoolt – see on inimesena väljendumise üks võimalus. Inimene ise on see, kes valib enesele rolli ja annab sellele tähenduse. Lapse rolli tähendus on inimese enda poolt antud – tema kogemuste, ootuste, soovide, vajaduste, unistuste kogum. Inimene saab mõista enese lugu ja vahetada iseenda, kui lapse tähendust, kui ta on see laps, kes ta oli – ta iseenda ja oma loo vastu võtnud.
Inimene võib ja saab olla laps, sest see on üks tema rollidest. Enese turvalisuse tagamiseks ei pea ta suutma kontrollida ise ennast, teisi ega maailma – see ei ole vajalik, sest see ei muuda tegelikult mitte midagi – see on näiline. Oluline on teadlikult anda enese lapsena olemisele olevas ajas paikka pidav tähendus. Oluline on rolliselgus ehk enese mõistmine ehk rahu leidmine enese sees – sealt läheb tee edasi.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: marianneannemariblogi.blogspot.com
Loe lisaks: Ära karda olla tundlik: luba vajadusel ka nukrus ja kaotus oma südamesse
Need on 10 peamist põhjust, mille tõttu lahutatakse või leitakse armuke
