Kangelase teekond: hoolitseja ehk suuremeelsuse arhetüüp

Hoolitseja duaalsus – meie Sisemine vanem ja Sisemine laps

Igas inimeses on peidus sisemine laps, kes jääb meiega kuni elu lõpuni, sõltumata meie vanusest või rollist ühiskonnas. Erinevates situatsioonides võib ta väljendada end erinevas vanuses. Nii nagu iga imik, vajab ka tema hoolivust, armastust ja tähelepanu hetkedel kui ta haiget saab. Samas noorukina võib ta hoopis vajada mõistmist ja ärakuulamist. Sellist vanemlikku rolli täidabki meie sisemine Hoolitseja, kes pöörab vanemlikult meie sisemise lapse vajadustele tähelepanu. Kui me oleme heas kontaktis oma Hoolitseja arhetüübiga, siis me võtame endale puhkepause, ei põleta end läbi või teame, mida me tegelikkuses vajame. Hoolitseja arhetüüp väljendub meie sisemise vanemana, kes lapse ehk meie enda eest hoolt kannab. Arhetüübi kujundamine on oluliselt mõjutatud sellest, kuidas meie enda eest on lapsepõlves hoolt kantud meie vanemate poolt. Juhul kui vanemad hoolitsesid meie eest rasketel hetkedel ja olid meie jaoks olemas, siis pöörame ka täiskasvanuna rohkem tähelepanu iseenda vajadustele. Juhul kui toetus puudus või oli see asendatud tunnete mahasurumisega stiilis “head lapsed ei nuta”, siis võib ka meil täiskasvanuna puududa oskus, kuidas iseennast keerulises olukorras lohutada. Tunnete tundmise või jagamise asemel võime otsida lohutust asendustegevustest, tarbimisest või sõltuvustest.

Negatiivne Hoolitseja – Lämmataja või Kannatav Märter

Eluterve kontakt Hoolitsejaga sõltub palju sellest, kui hästi oleme kontaktis nii Süütu, Orvu kui ka Sõdalase arhetüübiga. Kui me oleme kinni jäänud Süütu arhetüüpi, siis võime oodata hoolitsust pigem väljastpoolt. Ühenduse puudus nii Orvu kui Sõdalase arhetüübiga takistab meil isiklike piiride loomist ja identiteedi väljakujundamist, mistõttu võime muutuda teiste suhtes lämmatavalt ja pealesuruvalt hoolitsevaks.

Igapäevaelus satuvad näiteks noored lapsevanemad Hoolitseja rolli juba varem kui nad ise päriselt täiskasvanuks saavad. Sellises olukorras võib noorel inimesel enda iseseisev identiteet jääda enne lapsevanemaks saamist väljakujunemata. Sellises olukorras võivad noored lapsevanemad olla oma lastega justkui ühte sulandunud või elavad selle nimelt, et tulevikus lapsed nende eest hoolitsevad. Carol S. Pearson nimetab seda rolli, kus ema ja lapse seisundit soovitakse lõputult hoida, Lämmatajaks. Kui noore ema sees domineerib negatiivne Hoolitseja, siis võib tal olla raskusi “ei” ütlemisega, kurnates end teiste vajaduste eest hoolitsemisega nii ära, et tal enda jaoks ei jäägi aega. Kui noore isa sees domineerib negatiivne Hoolitseja, siis ta võib pere heaolu nimel töötada töökohtadel mis pakutad stabiilset sissetulekut pere toitmiseks, tundes ise sisemist tühjust või rahulolematust. Sellist rolli, kus Hoolitseja iseenda vajadusi ei tähtsusta ja annab alati teistele rohkem kui ta ise tagasi saab, nimetab Carol S. Pearson Kannatavaks Märtriks.

Nii mehed kui naised kannavad oma rahuldamata vajadused üle suhetesse, oodates et partner seda emotsionaalset tühjust kuidagi täidaks. Naiste puhul väljendub see sageli läbi soovi oma partneriga kõike jagada ja tunda koosolemise tunnet, nii nagu ta seda tundis emaga. Mehed aga väljendavad enda emotsionaalset vajakajäämist läbi selle, et nende elus on naine, kes on nende jaoks alati kättesaadav. Juhul kui ta seda ei ole, siis võivad nad justkui haavatud lapsena tõmbuda endasse, ähvardada lahkumisega või pakkuda naisele täiskohaga koduperenaise rolli ning solvuda igal hetkel kui naine oma tähelepanu mujale suunab.

Püüeldes andmise ja saamise tasakaalu poole

Deepak Chopra on oma raamatus “Edu seitse vaimset seadust” nimetanud edu teiseks seaduseks andmise ja saamise seaduse. Ta kirjutab “iga suhe on andmise ja võtmise suhe. Andmine kutsub esile saamise ja saamine kutsub esile andmise, kuid kõige olulisem on see, millise kavatsusega sa annad ja vastu võtad”. Kuna kõik saab alguse meist endast, siis selleks et kavatsus andmiseks oleks õige, on oluline iseenda keha, vaimu ja meele eest hoolitseda. Iseenda hoolitsemine on seotud enesest lugupidamisega ja iseenda väärtustamisega. Arhetüüpses maailmas tähendab see elutervet kontakti iseenda Süütu, Orvu ja Sõdalasega. Seega olukordades, kus peame oma tahet väljendama, ei kasuta me selleks teistes süü- või kohusetunde tekitamist, vaid väljendama oma tegelikke vajadusi. Samas tuleb nõustuda, et ühiskonnas on sageli hoolitsemisega seotud ametikohad alahinnatud, väljendudes läbi madalate palkade või ebainimlike töötingimuste. Kuidas sellistes olukordades tasakaalu saavutada? Arvan, et ka sellistes olukordades on oluline suunata pilk esimeses järjekorras iseendasse ja märgata kuidas väljendub elus vastuvõtmine. Kas olukordades kus pakutakse abi, tasu või tunnustust, siis löön piinlikult punastades silmad maha ja vastan “oh, mis mina …” või võtan pakutu sirge selja ja ennast väärtustava tundega vastu.

Kuidas saavutada kontakt ennast väärtustava Hoolitsejaga?

Hoolitseja arengus on oluliseks väljakutseks valikute tegemise julgus ja oskus. Hoolitseja meie sees võib tahta kõigi eest hoolitseda ja olla kõigi jaoks kättesaadav, kuid paraku ei ole see iseenda identiteeti kaotamata võimalik. Valikute tegemist mõjutavad sageli nii usk kui ka nii positiivsed kui negatiivsed tunded. Kõige kaalukam nendest on hirm, kuna valiku tegemine tähendab pea alati mõningast riski ja ebamäärasust. Seega võib nõrk Hoolitseja alateadlikult anda vastutust valikute tegemise tagajärgedest neile kelle eest ta hoolitseb. Just esimese tasandi Hoolitseja ongi see, kes justkui elab teiste elu ja tänu sellest koormast tingitud väsimusele ei ole tal aega iseenda eluga tegeleda. Juhul kui inimene otsustab suunata fookuse iseendasse ja hakata tegelema oma sisemise haavatud lapsega, siis on see hetk, kus ta hakkab keelduma teiste eest hoolitsemisest. Ta hakkab tegema valikuid – millal ta saab hoolitseda iseennast kahjustamata ja millal mitte. Tekivad piirid ja iseenda jaoks olulised prioriteedid. Lõpuks, olles saavutanud elus tasakaalu ja ühenduse oma sisemise Hoolitsejaga, siis võib Hoolitsejast saada ka Positiivne Märter, kes on valmis end suurema eesmärgi nimel ohverdama (nt Kristus, Gandhi), kuid kui vaadates meie igapäevaelu, siis on need pigem erandid. Pigem väljendub inimese igapäevaelus eluterve Hoolitseja arhetüüp läbi oskuse mõista, mis hetkel ta saab aidata ja mis hetkel mitte, mis hetkel on oluline hoolitseda iseenda ja millal teiste vajaduste eest.

Inspireerituna nii iseenda kogemusest kui ka Carol S. Pearsoni raamatust “Sisemiste kangelaste äratamine” on võimalik esmaspäeviti kuni 30. aprillini 2018.a. lugeda Alkeemia portaalis Kangelase teekonna ja arhetüüpide tutvustust ning seost igapäevaeluga. Juhul kui soovid muuta oma elu, siis oled oodatud iseenda kangelase teekonnale läbi holistilise regressiooniteraapia. Rohkem infot “Muutusteni läbi Kangelase teekonna”