Eestlane armastab eelkõige liha ja lihatoite, piima ja piimatoite, mis kõik sisaldavad valkaineid ning on suuremal või väiksemal määral organismil rasked omastada. Pealekauba kipume endiselt liha üle küpsetama või kõrvetama. Valgulised toitained on aga organismile füsioloogiliselt tugevalt happelised ning nende liigtarbimine tõstab aja jooksul mao happesust ja võib tekitada mitmesuguseid tüsistusi.
Valgulised laguproduktid kogunevad meie soolestiku käärudes-kurdudes, põhjustades roiskumist ja mürkainete (laibamürgid) teket ning sattumist ainevahetusse. See kõik lühendab kokkuvõttes tunduvalt meie eluiga, hävitades eelkõige eluliselt tähtsaid ja taastumatuid närvirakke ning kahjustades ka meie peamisi laboratooriume – maksa ja neere.
Täisteraleib ja teraviljad
Täisteratoodetes sisalduv seedimatu kestaine aitab kogu selle saasta meie organismist välja tuua. Kiudained seovad ja neutraliseerivad ka soolestikus koguneva liigse kolesterooli ning sapphapped, raskmetallid ja radioaktiivsed ühendid. Ehk oligi sellepärast meie vanavanemate tervis rohkem korras, et puhast rukkileiba söödi ainult suuremate pühade puhul ja igapäevane leib sisaldas lisaks jahule suurel hulgal ka aganaid.
Tavaline leivakõrvane oli odrajahu- või tangupuder. Kõige enam leidubki kiudaineid just teraviljades. Koorimata tatar, nisu, oder, rukis, mais ja kaerahelbed peaksid kuuluma ka meie igapäevase hommikupudru koostisesse. Senisest sagedamini võiks meie toidulaual kasutada kamast valmistatud toite, sest kamajahu valmistatakse samuti kliidest puhastamata teradest ning koorimata hernestest.
Toitumisfüsioloogid rõhutavad, et inimene peaks päevas sööma vähemalt 20 g “põhku” (optimaalne kogus 40 g). Selle põhu all mõeldakse inimorganismile seedumatut, kuid samas väga vajalikku, seedeorganeid puhastavat, üksnes taimerakkude kestades ja puitunud surnud osades leiduvat tselluloosi, hemitselluloosi ja ligniini.
Kliid on kõige kasulikumad
Kui sööte 100 g liha, peaks sinna kõrvale sööma 400 g taimseid saadusi. Neljakümnegrammise ööpäevase kestaine koguse annab meile näiteks 200 g täisteraleiba. Tselluloosirikkamad on ka herned ja oad (3,7–5%), järgnevad teraviljad (2,3%), täistera-nisuleib (2%) ja täistera-rukkileib 1,1%.
Aganarikast leiba loeti vanasti põhitoiduks ja leivakõrvase all mõeldi tükikest liha, kala või jahuleent.
Tänapäevane rafineeritud puhtast valgest jahust (püülist) valmistatud leib-sai, küpsised ja makaronitooted kujutavad endast tärklisekontsentraate – tühje kaloreid, millest organismil energia omastamine võtab 8–12 korda rohkem aega, kui seda kuluks tärklise omastamiseks keedetud kartulist. Samas sisaldab püül tselluloosi ainult 0,15%.
Püüli valmistamisel järele jäänud kliisid kasutatakse sageli vaid loomasöödana. Kõige väärtuslikumad on nisu- ja rukkikliid. Kliid kujutavad endast püüli valmistamisel eraldatud seemnekesti koos nende külge jäänud toitekoe- ja iduosakestega. Näiteks kõrgema sordi nisujahu on peaaegu ilma kliideta, I sordi jahus on kliisid 2–3% ja II sordi jahus 10–12%.
Kliikook alandab veresuhkrut
Tsivilisatsioonihaigustest vabad Aafrika traditsioonilised hõimud, kes tarbivad päevas keskmiselt 150 g kestainet, ei põe kõrgvererõhktõbe ega kannata liigse rasvumise, kõhukinnisuse, hemorroidide, seedeelundkonna haavandtõbede all ega haigestu naljalt jäme- või pärasoolevähki.
Samas on taimne tselluloos mitte ainult poorne sooli puhastav “nuustik”, vaid sisaldab palju B-rühma vitamiine ja teisi väärtuslikke bioaktiivseid aineid ning asendamatuid aminohappeid, mis sealt meie organismi imenduvad.
Veresuhkru taseme alandamiseks, uriinierituse suurendamiseks, jalgade tursete leevendamiseks ning teist tüüpi diabeedi nähtude ravimiseks on soovitatav süüa päevas 500 g kliikooki. Sellise koogi tegemiseks võtke 60% nisukliisid ning 40% nisujahu, segage munaga tainaks ning küpsetage ilma suhkrut lisamata. Kui veresuhkru tase alaneb, võib nisujahu protsenti suurendada. Seda ravikuuri korrata vastavalt vajadusele, kuid võib tarvitada ka pidevalt.
Allikas: www.maaleht.ee
