Kaika Laine  | On olukordi, kus kliinilisel meditsiinil ei ole midagi teha

Marju Kõivupuu lugu

Katkend Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri raamatust “Kaika Laine inimesed”

Kui Võrumaalt pärit folklorist ja rahvameditsiini uurija, filosoofiadoktor Marju Kõivupuu 1980ndate lõpus Kaikale jõudis, ütles Laine: „Aru ma-i saaq, mille sa mu mano tullit.“

Ja tõesti, Marju Kõivupuu ei külastanud Lainet mitte sellepärast, et saada abi oma ihuhädadele, vaid et professionaalsest huvist jälgida, kuidas Laine abivajajatega suhtleb, kuidas ta inimesi ravib ja iseennast kui ravitsejat tutvustab ning kuidas see kuvand, mille Laine iseendast loob, hakkab elama suulises pärimuses ja toidab omakorda kuvandit Lainest kui rahvasuus tuntud Kaika nõiast. 

Üks põhjus Kaikale minekuks oli veel. Marju Kõivupuu kirjutas siis väitekirja tuntud Võrumaa rahvaarstidünastiast, keda rahvasuus tunti Suri(de) nimega. Laine oli noores eas kohtunud neist viimasega – Anton Taitsi ehk noorema Suriga, kes lahkus siitilmast juba 1956.