Katkend raamatust “Vestlused Priiduga. Lahutus”
Elu armastus
Kaia modernses äärelinna majas on pidu. Juuakse vahuveini, räägitakse juttu ja mängitakse kaarte. Ühised sõbrad on kutsunud kaasa Kaiast 15 aastat noorema Karli. Nali lendab, pilgud kohtuvad, käed puutuvad. Kaia ja Karl lükkavad välisukse lahkujate järel koos kinni.
Kuu hiljem helistab Kaia mulle. Ta võtab ühendust harva, kui on midagi suurt öelda. Ta teatab, et kohtus tol õhtul oma Elu Armastusega! Nii suur sündmus väärib telefonikõnet. Ilmselt mitte ainult mulle. Üks kuu pärast esimest kohtumist ja seksi… ja ei rohkem ega vähem kui Elu Armastus!
Kaia on lahutuse järel kümme aastat rõõmsal meelel purjetanud elumere lainetel. “Ma tahan elada ja mitte töötada!” on üks tema loosungeid. Kaial on ka ühenaisefirma, mis toob tulu ja annab võimaluse omas rütmis elada.
Kaks kuud hiljem istub Kaia koos suguvõsaga jõululauas. Lapsed, onud-tädid, vanaemad. Kuidas siis muidu – vähemaga ei vea välja! Lauas on ka Elu Armastus. Ent seejärel lahutab koroona esimene laine nad mõneks kuuks. Karlil on osa tööst välismaal ja nad ei saa pikalt kohtuda.
Sügisel, aasta pärast Karliga kohtumist, helistab mulle Kaia. Räägib, et Karl tahaks kokku kolida ja elada pereelu. Ta on 35, just pesapunumise eas, varasemast kooselust on tal 10-aastane laps. Kaia sai just 50. “Ma vihkan lapsi!” ütleb kolme lapse ema Kaia ja vabandab: “Ma ei taha vastutust võõra lapse eest.” Mõistetav, enda omadega on juba kord kõvasti rabeldud.
Kaiale meeldivad veiniõhtud sõpradega, kaardimäng ja hea söök. Karlile meeldivad vaimsed teekonnad ja psühhotroopsed seiklused. Kuna töö on seotud Eestist eemalolekuga, siis koos reisimist ta väga ei igatse. Alkoholi mees põlastab. Välismaalt helistades suskab teinekord: “Jood veini, mis?”
Kaia nendib mulle telefonikõne lõpetuseks: “Ma ei tea, ehk peaks leidma kellegi omasuguse, kellega koos süüa teha ja veini juua.”
Koroona teine laine tuli vahele ja pool aastat me Kaiaga ei kohtunud, kuni ta jälle helistas. On otsustanud Karlist lahku minna. Karl tahaks rajada ühise kodu, kasvatada koos lapsi, aga Kaiale sobib visiitsuhe.
Räägin Kaiast ja Karlist ühisele sõbrale.
Mina: “Kaia otsustas minna lahku Elu Armastusest – Karlist! Ja ta ütleb, et tunneb ennast jälle nagu 25-aastane!”
Sõber: “Karl? Kas Indrek ei olnud Elu Armastus?”
Mina: “Oli või? Issand, kuidas inimesed ikka ei õpi!”
Sõber: “No kui sa oled 25, siis elu ongi alles ees.”
Jumaldan vestlusi Kaiaga, need annavad materjali mõtisklemiseks.
Kas Kaia loo võti võiks olla selles, et ta leiab kellegi omasuguse? Aga selleks peaks ta teadma, milline ta ise on.
Värskes suhtes võib teinekord tunduda, et olen TÄITSA TEISTSUGUNE – uue inimese erutav isiksus paneb tundma end erilisena. Senine Hiltonis ööbija võib tunda, et talle meeldib hoopis matkatelk. Igal juhul on seiklus uue partneriga põnev. Näeb elu uusi tahke.
Sisimas me aga enamasti ei muutu. Kui miski häirib kohe alguses, aga armutuhinas andestame, siis aasta või kahe pärast kriibib see hinge igal juhul. Samas olen näinud sedagi, et kuigi suhte alguses segavad partneri juures mõned pisiasjad, siis paari aasta möödudes selgub, et suur pilt on kenasti paigas – sellest piisab. Iga suhe on sisimas otsus. Kui miski ka häirib, aga otsustad siiski koos olla, on kõik tehtav!
Kaia seadis suhtele kõrged ootused. Tal on ju tegelikult olnud toredad poolteist aastat – raju seks ja psühhotroopsed seiklused. Tema aga pani lisaks suhtele külge lipiku: Elu Armastus.
Sõber Priit: “Elu Armastus… Inimesed mõtlevad nii. Selleks peab suhete asjus ikka umbes kaheksandale level’ile olema jõudnud kümne palli skaalal, et aru saada – armumine ei ole Elu Armastus.”
Mina: “Kas tõesti nii kõrgele?!”
Priit hakkab naerma: “Ei, no viiendast piisab.”
Seda, kas tegu oli Elu Armastusega, näitab aeg. Kunagi vanuigi ehk, enne kui lõug rinnale kukub ja pilk tühjaks muutub, saad öelda, kes oli sinu Elu Armastus.
Evelin Võigemast rääkis kunagisest kohtumisest oma vanaema austajaga, kes oli umbes 90-aastane. Evelin nägi pilku tema silmis… “See oli midagi suurt!”
Või on küsimus selles, et Kaia ja Karli elud on erinevas etapis? Kaia lapsed on suured ja talle pole ühine kodu enam oluline. Karlil aga pole olnud kunagi kellegagi – ka mitte lapse emaga – päris oma kodu ja ta igatseb seda. Kaia sooviks omaette elada, olla visiitsuhtes, süüa teha ja reisida. Karl aga tahab kodu mängida. Mõlemal on õigus.
Vaata Heidit Kaio raamatu “Vestlused Priiduga. Lahutus” kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
