Pööripäevast (21.06.) kuni leedolaupäevani (23.06.) taevaharjal pesas istuv päike täidab kõik elava erilise väega ja paneb inimesed rõõmsalt pühi pidama. Suurte päevade kõrghetk on leedolaupäeva õhtul ja öösel enne suurt päevapööret. Leedopäeval, 24. pärnakuud pöörab päike pesast välja. Päevad hakkavad taas lühemaks jääma ning veerevad talvise päevapesa ehk jõulude poole.
Leedopäevaks tuleb hakata juba varem valmistuma. Pannakse käima koduõlu ning piimast valmistatakse kohupiima, sõira ja võid. Ka lõke seatakse varem valmis ja kindlasti sinna, kus tuld ennegi on tehtud.
Leedolaupäeval tehakse pühadetoitu – saia, munavõid ja korpi. Koristatakse hoolikalt toad ja köetakse saun. Sauna minnakse loomulikult värske vihaga. Kui toad on puhtad, tuuakse sisse kaseoksad. Värskeid oksi võib pista majaräästasse ja peenarde ümber ning nendega võib ka kiike ehtida. Maasse pistetud kaseokstest saab teha tule ümber mõnusa ja õnnistava sõõri.
Leedotule pidamine – seal selgel rõõmsal meelel kohal olemine – täidab meid tervistava väega. Vanarahvas on teadnud, et leedotuli ravib haigusi ja õnnistab. Tule äärde minemata jätmine aga ennustab haigusi, ikaldust ning tulekahjusid. Sestap kogunetakse tule äärde terve perega. Varemalt on isegi kariloomad õnnistamiseks ümber tule aetud.
Mida pikem maa on kõnnitud leedotule juurde, seda tugevam on selle mõju. Kindlasti peab igaüks tulle viskamiseks kaasa võtma kasvõi ühe raokese. Esivanemad on tuld kui sellist pühaks pidanud, keelanud selle ääres vanduda ja riielda, pole lubanud sinna sülitada ega sodi visata. Leedotulele antakse kahjaks ehk anniks esimene osa kaasa võetud söögist ja joogist. Kes tahab teha seda pidulikumalt ja vägevamalt, võib kõndida enne toiduga kolm korda päripäeva ümber tule. Ja kui end siis tule ääres soojendada, rõõmustada, laulda ning mängida, siis tuleb eelolev poolaasta kindlasti tervem ja parem.
Paljud küsivad, et miks leedotuli ja kuhu jääb nii tuttav jaanituli? Leedutule nimetus on siiani tuntud Muhumaal, kus säilinud muidki põliseid tavasid ja tõekspidamisi. Jaanipäeva nimetus on aga pärit kirikukalendrist ning pühendatud juudi soost Johannesele (Johannes – Jaan) selleks, et põlisrahvaste kesksuvepüha kustutada. Eelolev suveharjapüha on oma ja põline, see pühitseb meie loona imet – päikesevalguse kõrgaega. Kui me tahame seda päeva tähistades väärtustada põliseid tavasid, on ilus ja väärikas kutsuda seda kodumaise nimega näiteks leedoks või leeduks.
Eestlased peavad meeleldi pühi, eriti kui need pakuvad tööst vaba päeva, kuid ei mõtle palju pühade tähendusele. Kogunedes maausuliste esivanemate kombel leedo- või jaanitule äärde, ei osata seal olemist sageli sisustada muu kui vorstide ja liha küpsetamise, valju muusika ning halvemal juhul purjutamisega. Samas on meie ümber aasta imelisem ja rikkam aeg ning põleb püha lõke, mis ühendab meid väga paljude eelnenud ning loodetavasti ka tulevaste põlvedega. Ärge raisake ega nüristage seda aasta kallimat ööd. Pühitseme leedotuld rõõmsalt ja erksalt.
Et tule ääres oleks mõnus:
– Koristage enne tulele minekut kodu, ehtige see kaskedega ning käige saunas
– Minge tule juurde võimalikult pikk maa jalgsi, ihult ja hingelt puhtana, see on meie rahva palverännak
– Igaüks peab võtma tule jaoks kaasa kasvõi raokese, iga pere peab tooma sööki ja jooki
– Tehke tuli võimaluse korral sinna, kus seda juba vanasti on tehtud
– Pange tulle üksnes puid ja muud puhast looduslikku ollust
– Jagage tulega raasuke kaasa võetud söögist-joogist
– Tuli ei salli purjus ega kurja inimest. Olge selle ääres rõõmsad, erksad ning sõbralikud
– Ärge risustage oma ja teiste püha salvestatud muusikaga. Ajage juttu, kõnelege vanu lugusid ja pärimusi, laulge, mängige ning nautige selle imelise öö hääli, värve ja lõhnu.
Allika: www.maavald.ee
