Kas olete kunagi mõelnud sellele, et tihtilugu laseme endaga käituda sobimatult lihtsalt sellepärast, et meil on omakasu mängus? Mõni laseb mehel ennast solvata, sest ta usub, et lapsed vajavad isa. Mõni laseb mehel ringi tõmmata, sest kardab, et üksinda ei suudaks ta oma elamispinda kinni maksta. Vahel laseme isegi suvalistel tuttavatel olla endaga ülekohtused, sest meil on vaja tema kontakte või mõnda tema oskust. Sa ei taha ju ometi tülli minna linna ainsa normaalse automehaaniku või oma laste jalgpallitreeneriga. Ka oma bossile ei julge sa midagi öelda, sest sinu sissetulek sõltub sellest.
Niimoodi teemegi hommikust õhtuni head nägu ja neelame alla kõik selle, mis meid tegelikult mürgitab. Me oleme iseenda hirmu vangid. Me usume, et mitte keegi teine ei suuda meie autot korda teha või et end kehtestades hakkab treener meie lapsi kiusama või et meie lapsed on õnnelikud, kui neil on kodus isa, mis sest, et selline, kes ema ei austa.Kõige hullem on see, et ka teine osapool näeb meie hirmu ja enamik oskab seda väga edukalt enese kasuks pöörata.
