Mis siis kui jumaldatud mees ei pööra sulle tähelepanu ega huvitu sinust sugugi? Kas tasub ootama jääda ja nunnarežiimi pidada või tuleks teha hoopis muud? Siin on varalahkunud Kadri Luige mõtted selle teema kohta, mis pärinevad tema viimasest raamatust "Julgus mõelda, julgus öelda 3".
Üks minu tuttav uuris ääri-veeri, et kuidas mul küll õnnestub nii kergekäeliselt kõigist inimestest lahti lasta ja kas ma südamevalu ei tunnegi. Ma jäin mõtlema, et miks see nii on või kuidas see mul viimastel aastatel õnnestunud on, seda enam, et ümberkaudu on kõigil üks draama ja pidevad pisaratejõed. Järjekordne eluarmastus jättis või ei tulnud sootuks. Aga minul oli see eluperiood juba märksa nooremana ära. Ma võisin truult aastaid oodata. Istusin oma suure tunde sees ja lihtsalt ootasin, enamasti käis selle ootamise juurde ka nunnarežiim. Ja mõtlesingi, et no küll ükskord saab asjast asja, küll ta ükskord mõistab, milline elu teda ees oodata võiks. My ass, dream on!
Ühel hetkel vaatasin peeglisse ja sain aru, et ma olen pesuehtne idioot. Ma raiskan oma väärtuslikku aega ootamisele. Ilmselt sellest ajast ongi jäänud minusse see kiiks, et ma ei tegele siin elus ootamise ega tühja lootmisega. Kui teine pool pole piisavalt motiveeritud või ei oska pakutavat hinnata, siis see on tema kaotus. Kuni sa ootad, nutad ja halad, läheb elu halastamatult mööda.
Tänage universumit kogemuse ja õppetunni eest ning astuge edasi. Kui vanasti rõhutasin eriliselt seda, kui pühendunud naine ma ikka olen ja kui truult oskan teenida ja oodata, siis nüüd küsin alati, kas härra tõesti arvab, et mul pole elus muud teha kui kedagi oodata. Kui täna teie väärtusest aru ei saada, siis võib mürki võtta, et see väärtus ei kasva mehe (või naise) silmis ka homseks.
Kujutlege, et te kõnnite tänaval ja seal vedeleb kuldsõrmus. Mitu inimest kõnniks mööda ja ütleks, et ma lähen vaatan, äkki kuskil vedeleb hoopis teemantsõrmus. Või et mul praegu pole seda vaja, aga kui homme tuleb poes piima ostes raha puudu, siis tulen korjan üles ja viin pandimajja. No halloo! Enamik saab kohe aru, et wow, mina olen siin, minu ees on väärtus, ma ei jäta seda siia vedelema. Inimene on kord juba nii loodud, et kui ta näeb miskit, mis on tema jaoks väärtuslik, siis ta korjab selle kohe üles. Kui laps leiab kommipaberi ja talle see värviline paberitükk meeldib, siis ta reageerib koheselt. Suhetes on täpselt samamoodi. Kui mehel silm kohe särama ei löö, siis pole mõtet end sättida ja teiste meeste eest kivi taha peitu pugeda ning ootama jääda, et ehk teie prints naaseb ja teid siis sealt kunagi üles korjab. Sillerda edasi ja tuleb ka see, kes oskab leidu hinnata. Lõpetagem see igikestev ootamine ja halamine ära. Ilm on ilusaid ja kirevaid inimesi täis, väärtustage iseennast rohkem, väärtustage oma aega, väärtustage neid inimesi, kes hindavad teid ja tõesti panustavad.
Allikas: Kadri Luik “Julgus mõelda, julgus öelda 3”, kirjastus Pilgrim
