Kadakas on imeline puu, kes võtab oma varju hädased, tõbised ja süülised. Temas jagub sitkust ja kargust vastu seista tuhandetele hädadele ja tuultele, kostitada kõiki leevendava lõhna ning virgutava puudutusega.
Kadakas ja haab on puud, kes halastavad mehetapja Maiele vanas regilaulus. Laulu algus, kus Tarma neitsikene Maie tantsib Tarma mäel, sulg suus, pärg pääs, hanesulg hambas ja vasklest varbas meenutab linnukujulisele kaitsevaimule pühendatud maagilist tantsijat püha mäe peal. Siis tuleb Jürg teda naiseks võtma. Maie söödab ja joodab Jürge, kuid voodisse minnes voolib noad voodipõhja ja külma raua alla külje. Jürg lähebki otseti odasse, nurgeti noaterasse.
Hommikul ei saa Maie tõusta, sest voodi on otsani verd täis. Asi tuleb siiski avalikuks ja Maie põgeneb puu juurest teise juurde varjupaika paludes. Ükski puu pole nõus teda varjule võtma, kuna inimesed neid ühel või teisel moel kasutavad – kuuske ehituseks, kaske vihtadeks jne. Lõpuks on haab nõus Maiele pelgupaika pakkuma. Igal kevadel ja sügisel on haavalehed veripunased – Maie verine olemine tuleb taas ilmsiks.
Nõnda on haavaga, kuid miks on laulikute tahtel ka kadakas sobinud puuks, kes Maiele pelgupaika pakub? Üks võimalus võib olla kadaka punaka varjundiga koor. Ka kadaka puit võib olla kergelt punakas. Kuid üle selle kõige on ilmselt kadaka kasulikkus inimestele. Kadakas on karjamaadel heaks toidulisaks lammastele ja kitsedele. Kadaka okkad sisaldavad 2,7% C-vitamiini. Kadakate raviomaduste uurijad on leidnud kadakast üle kümne tuhande toimeaine, mis inimesele tervendavalt mõjuvad. Võrreldes seda keemiliselt sünteesitud raviainetega, mis on eelkõige ühe haiguse tõrjumiseks mõeldud, on kadaka toel sihitud kogupauk tõvetekitajate vastu selgelt mitmekülgsem ja tõhusam.
Kadakamarjad on botaanikute jaoks käbid. Neid kasutatakse toitude maitsestamiseks – näiteks suvikõrvitsa toorsalat purustatud kadakamarjadega on imemaitsev. Kadakamarjade alkoholitõmmis ehk džinn turgutab meeleolu rahval üle kogu ilma.
Vanarahvas kasutas kadakasuitsu puhastamiseks ja tervendamiseks. Kadakaokstega viheldi saunas, nendega löödi tervist kadripäeva või jõulude ajal. Kerge sopsutus peale sauna pereisa poolt kadakakimbuga pidi tagama virge olemise läbi talve. Taolist kadakatega sopsutamist nimetati lääne pool Eestis hanede andmiseks.
Kadakas on tõepoolest puu, kes võtab oma varju hädased, tõbised ja süülised. Temas jagub sitkust ja kargust vastu seista tuhandetele hädadele ja tuultele, kostitada kõiki leevendava lõhna ning virgutava puudutusega.
Autor: Mikk Sarv
