Kadakas on meie taimsõber, kellega meil enim kokkupuuteid just talvel ja tubastes tegevustes. Kadakas oli maitseaineks õlletegemisel. Kadakaga hautati ja leotati piimanõusid, õlleankruid. Saunas viheldi kadakavihaga. Kadakane kepp oli nõiasau, seinale panduna hoidis eemal igasuguseid salajõude. Kadakasuitsuga eemaldati toast halb õhk, mis tähendas kurja vaimu majas viibimist. Jõulu- ja nääriõhtul tuli suitsutada elamuid, lautasid ja talle, et nõiad ei saaks sisse pugeda.
Meie peres on juba viiendat aastat väike armas koerake, kelle pidev uudishimu paneb ka mind kõiki asju rohkem nuusutama ja uurima. Eelkõige taimi. Aga koerapidajana on kaduma läinud mu aastavahetused.
