Kaastunne enda vastu: lahtilaskmine perfektsionismist

“Loobuda täiuslik olemisest ja alustada eneseks saamist on tõesti raske, aga tegelikult suurepärane.” Anna Quindlen

Paraneva perfektsionistina ja “piisavalt hea” poole püüdlejana olen leidnud, et äärmiselt kasulik on purustada mõned müüdid perfektsionismi kohta, et võiksime sõnastada definitsiooni, mis täpselt väljendab perfektsionismi olemust ja mida see meie eluga teeb.

• Perfektsionism pole sama asi kui püüd anda endast parim. Perfektsionism ei tähenda kasulikku saavutust ja arengut. Perfektsionism on usk, et kui elame täiuslikult, näeme täiuslikud välja ja käitume täiuslikult, võime muuta minimaalseks või ära hoida süütunnet, hukkamõistu ja häbi. See on kaitsekilp. Perfektsionism on kahekümnetonnine kilp, mida me kaasas tassime, arvates, et see kaitseb meid, ehkki tegelikult takistab see meid õhku tõusmast.
• Perfektsionism ei ole eneseareng. Perfektsionism on oma olemuselt püüd ära teenida tunnustust ja aktsepteerimist. Enamik perfektsioniste on kasvanud õhustikus, kus neid kiideti saavutuste ja esinemiste eest (teaduskraadid, kombed, reeglite järgimine, inimestele meele järgi olemine, välimus, sport). Sellel teel omandame me kuskil ohtliku ja nõrgestava uskumuste süsteemi: ma olen see, mida ma saavutan ja kui hästi ma selle saavutan. Palun. Esine. Täiuslikult. Õige püüdlemine on enesekeskne – Kuidas ma paremaks saaksin? Perfektsionism on teistele suunatud – Mida nad arvavad?

Arusaamine, mis vahe on püüdlusel ja perfektsionismil, on väga oluline, et kilp maha panna ja oma elu üles korjata. Uurimused näitavad, et perfektsionism on edule koormaks. Tegelikult on see sageli depressiooni, ängistuse, sõltuvuse ja eluhalvatuse tee. Eluhalvatus viitab kõigile neile võimalustele, mis meil jäävad kasutamata, sest kardame anda maailma kätte midagi, mis pole täiuslik. See tähendab ka kõiki neid unistusi, mida me ei järgi oma sügavast hirmust läbi kukkuda, vigu teha ja teistele pettumust valmistada. Kohutav on riskida, kui oled perfektsionist – su eneseväärtus on kaalul.
Ma panin need kolm asja kokku, et luua perfektsionismi definitsiooni (sest mulle meeldib oma heitlusi sõnadesse panna!). See on küll pikk, aga kuidas on see mind aidanud! Ka mu blogis on see kõige populaarsem definitsioon.

• Perfektsionism on ennasthävitav ja sõltuvusttekitav uskumuste süsteem, mis toitub ürgsest mõttest: Kui ma näen välja täiuslik, elan täiuslikult ja teen kõike täiuslikult, võin vältida või muuta minimaalseks häbi, hukkamõistu ja süü valusad tunded.
• Perfektsionism on ennasthävitav lihtsalt seetõttu, et pole olemas midagi sellist nagu täiuslikkus. Täiuslikkus on saavutamatu eesmärk. Lisaks sellele on perfektsionism seotud pigem tajuga – me tahame, et meid tajutaks täiuslikuna. Jällegi on see saavutamatu – pole mingit võimalust vastuvõttu kontrollida, olenemata sellest, kui palju aega ja energiat me selle püüdlemisele kulutame.
• Perfektsionism on sõltuvus, sest kogedes häbi, hukkamõistu ja süüd usume sageli, et selle põhjuseks on meie ebatäiuslikkus. Niisiis, selle asemel et perfektsionismi viltust loogikat küsimärgi alla seada, püüame veelgi rohkem elada, välja näha ja teha kõike õigesti.
• Inimeste kogemuste hulka kuulub tunda häbi, hukkamõistu ja süütunnet (ning hirmu nende tunnete ees). Perfektsionism tegelikult suurendab võimalust, et me kogeme neid valusaid emotsioone, ja viib sageli enda süüdistamiseni: See on minu süü. Ma tunnen end niimoodi, sest “Ma pole piisavalt hea.”

Perfektsionismist ülesaamiseks peame suutma tunnistada oma haavatavust universaalsete kogemuste puhul nagu häbi, hukkamõist ja süü; arendama häbi-resilentsust ja olema enda vastu kaastundlik. Kui muutume armastavamaks ja kaastundlikumaks enda suhtes ja hakkame tegelema häbi-resilentsusega, suudame ebatäiuslikkuse omaks võtta. Just omaebatäiuslikkuse omaksvõtuga leiame tõelised kingitused: julguse, kaastunde ja ühtekuuluvuse.
Oma andmetele toetudes ma ei usu, et mõned inimesed on perfektsionistid ja teised mitte. Ma arvan, et perfektsionism on kõigis olemas. Meil kõigil on perfektsionistlikke tendentse. Mõne puhul võib perfektsionism ilmneda vaid siis, kui ta tunneb end eriti haavatavana. Teiste puhul võib perfektsionism olla sundidee – krooniline ja nõrgestav, sarnane sõltuvusega.
Ma olen hakanud töötama oma perfektsionismi kallal, tükk haaval. Seda tehes saan lõpuks aru (vaistlikult), mis vahe on perfektsionismil ja saavutamisel. Perfektsionismist ülesaamisel on kaks olulist sammu – oma hirmude uurimine ja sisemonoloogi muutmine.

Minu näide:

Nagu enamik naisi, heitlen ma kehakuvandi, enesekindluse ning suhtega toidu ja emotsioonide vahel, mis on alati keeruline. Perfektsionisti dieedil ja tervislikel eesmärkidel on vahe.

Perfektsionisti sisemonoloog: “Oh. Midagi ei sobi mulle. Ma olen paks ja kole. Mul on häbi, kuidas ma välja näen. Ma pean olema teistsugune kui praegu, et olla väärt armastust ja kuulumist.”

Terve sisemonoloog: “Ma tahan seda enda jaoks. Ma tahan tunda end paremini ja olla tervem. See ei dikteeri mulle, kas mind armastatakse ja aktsepteeritakse. Kui usun, et olen väärt armastust ja austust praegu, siis kutsun julguse, kaastunde ja ühtekuuluvuse oma ellu. Ma tahan seda enda jaoks. Ma suudan seda teha.”

Minu jaoks muutis selline mõtteviis mu elu. Perfektsionism ei viinud tulemusteni. See viis maapähklivõi söömiseni. Samuti olen vahel lootnud vanale heale teesklusele, kuni midagi välja mõtlen. Ma võtan seda kui ebatäiuslikkuse arendamist. Näiteks kohe pärast seda, kui hakkasin selle definitsiooniga tööle, astusid meilt läbi paar sõpra. Minu tollal üheksa-aastane tütar Ellen hüüdis: “Emme! Don ja Julie on ukse taga!” Meie maja oli segamini ja Elleni häälest võisin kuulda, et ta mõtleb: Oi ei! Emme saab šoki. Ma ütlesin: “Üks hetk,” ja kiirustasin end riidesse panema. Tütar jooksis mu tuppa ja ütles: “Kas sa tahad, et aitaksin koristada?” Ma ütlesin: “Ei, ma panen end kohe riidesse. Mul on nii hea meel, et nad tulid. Milline tore üllatus! Kes sellest hoolib, et on koristamata!” Seejärel palvetasin meelerahu saamiseks.

Niisiis, kui tahame elada ja armastada kogu südamest, siis kuidas saame teha nii, et perfektsionism ei rikuks ära meie jõupingutusi? Kui intervjueerisin naisi ja mehi, kes tegutsesid autentselt ja väärtusetundega, sain aru, et neil on palju ühist, mis puudutab perfektsionismi.

Esiteks rääkisid nad oma ebatäiuslikkusest delikaatselt ja ausalt, ilma häbi ja hirmuta. Teiseks ei mõistnud nad ennast ja teisi hukka. Tundus, et nad mõtlesid: “Me kõik anname endast parima.” Nende julgus, kaastunne ja side teistega näisid põhinevat sellel, kuidas nad end kohtlesid.

Ma polnud kindel, kuidas neid omadusi saada, aga järeldasin, et need on eraldiseisvad omadused. Kuni leidsin kaks aastat tagasi doktor Kristin Neffi töö kaastundest enda vastu. Uurime nüüd sellekaastunde kontseptsiooni ja seda, miks see on autentsuse ja ebatäiuslikkuse omaksvõtu juures väga vajalik.

Kaastunne enda vastu

“Hetkeline kaastunne enda vastu võib muuta su päeva. Selliste hetkede ahel võib muuta su elu suunda.” Christopher K. Germer

Doktor Kristin Neff on Austinis paikneva Texase ülikooli uurija ja professor. Ta juhatab enesele suunatud kaastunde uuringuid ning tegeleb küsimustega, kuidas me arendame kaastunnet enda vastu ja sellest lähtuvalt tegutseme. Neffi järgi on kaastundel enda vastu kolm elementi: lahkus enda vastu, üldine inimlikkus ja teadvelolek.

Siinkohal nende lühendatud defi nitsioonid:

• Lahkus enda vastu: Olla soe ja mõistev enda vastu, kui me kannatame, läbi kukume või tunneme end ebaadekvaatselt, mitte ignoreerida oma valu ega piitsutada end enesekriitikaga.

• Üldine inimlikkus: Üldise inimlikkuse kaudu saame aru, et kannatused ja isikliku ebaadekvaatsuse tunne on osa inimkogemusest, mida me kõik jagame – me kõik elame seda läbi, see ei juhtu ainuüksi “minuga”.

• Teadvelolek: Tasakaalukas suhtumine negatiivsetesse emotsioonidesse, nii et need tunded pole alla surutud ega ka liialdatud. Me ei saa oma valu ignoreerida ja samal ajal tunda selle pärast kaasa. Nõuab, et me “liigselt ei samastuks” oma mõtete ja tunnetega, et negatiivsus meist võitu ei saaks.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Ära püüa olla täiuslik, sest just ebatäiuslikkuses peitub õnn