Columbia Ülikoolis tehtud katsetest selgus, et varbussid (Caenorhabditis elegans) annavad järglastele edasi elu jooksul omandatud vastupanuvõimet viiruste suhtes.
Immuunsus kandus järglastele väikeste viRNA-nimeliste molekulide kujul. Ligi aasta väldanud vaatlustel ilmnes, et immuunsus püsis järglastel isegi enam kui sajandat põlve.
Arusaam, et elu jooksul omandatud muutused järglastele edasi ei pärandu, on Darwinist alates üsna üldteada. Kaelkirjakul ei ole pikka kaela mitte selle pärast, et tema esivanemad on kõrgete puulehtede järele küünitades kaela venitanud, vaid seepärast, et looduslik valik jättis eelistatult ellu pikemakaelalisi isendeid.
Uurimistöö juht Oded Rechavi ja ta kolleegid kirjutavad ajakirja Cell homme ilmuvas numbris, et vana varbussi immuunsus kandub noortele edasi pisikeste RNA-molekuli juppide vahendusel. RNA on küll üsna DNA, selle päris geeniaine moodi, aga genoomi enda koostisse ta ei kuulu.
Avastus äratab ellu niinimetatud lamarckistlikke ettekujutusi omaduste pärandumisest, mida pikka aega on täiesti kummutatuks peetud. Prantslane Jean Baptiste Lamarck levitas 18. ja 19. sajandil vaadet, et eluslooduse areng on toimunud just nimelt nende omaduste edasikandumisel järglastele, mille isendid on elu jooksul omandanud.
Kuigi darwinistlik liigitekke-arusaam jääb ikka endiselt kõigutamatuks, tuleb nüüd tagantjärele tarkuses tõdeda, et tegelikult oli ka Lamarcki jutus väike tõetera sees.
Seda enam, et kaudseid tõendeid omandatud omaduste edasikandumistest on nähtud varemgi. Klassikalise näite pakub Teise maailmasõja järgne Holland, kus sõja ajal nälga kannatanud naiste järglastel on esinenud keskmisest rohkem kalduvust ülekaalulisusele. Ka rottkatsed näitavad, et kõrge rasvasisaldusega dieedil peetud isarottidel kipuvad tütred ülekaalulised olema.
Allikas www.err.ee
