Regilaulus tehakse suure tamme juurtest joomakannud. See on õige taipamine – taimejuurte tööks on tõepoolest joomine. Juurte abil imeb taim maast vett ning veega koos toitaineid. Juurteta taim kärbub ja sureb. Maakeeles on sõnatüvel juur sügav ja lai tähendus. Taimi hoiavad eluandva ning toitva maa juures juured. Meie keeles väljendame igasugust lähedalolemist sõnaga juures, nagu oleks kõigel oleval omad juured.
Nagu muudegi omakeelsete väljenditega, tuleb taipamine sõna sügavamast tähendusest alles suhtlemisel inimestega, kelle emakeeleks pole maakeel. Kõnelesin sõbrale, kelle emakeeleks oli vene keel, sõna juur tähendusväljast maakeeles. Järgmisel kohtumisel üllatas ta mind, öeldes, et ta ema töö juur pidas pidu. Mõtteks oli muidugi, et pidu oli ema töö juures.
Nii nagu kõigel oleval on juured, on juured ka inimesel. Inimese juuri on kirjeldatud kiirgusväljana, mis meid ümbritseb. Tõepoolest me tajume, kui keegi meie lähiümbrusesse, meie kiirgusvälja sisse ehk juurde tuleb. Samuti saame tajuda asjade ja inimeste olekut neid puudutamata, vaid kätt juurde pannes. Käsi hakkab looma tajusid uuritava eseme või inimese kohta juures olemisega.
Tajudest sõltub omakorda mõtlemine ja mõistmine. Saami keeles on mõtlemine jurddašat, meiegi keeles on sügav mõtlemine ‘juurdlemine’. Mõeldes inimese juurtevälja tema ümber, on mõtlemis- ja mõismisaine pakkujaks kõik, mis on ümberringi, kõik, mis on juures.
Põnev on mõelda, mis seos on lähedastel mõistetel “juures” ja “käes”. Saame olla järve juures ja vihma käes. Juures olemine on tuimem ja toimetum, käes olemine on oluliselt tõhusam. Juures olemisel ei pruugi midagi juhtuda, käes olemine tähendab alati ka millegi toimumist.
Juures olemise asemel võib öelda ka “lähedal olema”. Ka sõnas “lähedus” sisaldub voolamine. Samast sõnatüvega seondub ka sõna “läte” allika tähenduses. Nii nagu lättest voolab välja vesi, on võimalik asja olemuse kohta teavet saada selle lähedal või juures olles. Teavet võtame vastu meeltega tajudes. Meel on omakorda imeline tööriist, mis tajub läheduses ja juures olles, kuid mida on võimalik saata tajuma ka pikema vahemaa taha millegi juurde, mille kohta meil teavet vaja on. Nii saab juures olla ka mõtte ja meelega lähedale minnes.
Taime kasvamine algab juurest. Tammetõru sirutab kõigepealt välja juure, kui see on ulatunud maa toitva väeni, algab kasvamine maa peale, õhu, ilma ja taeva poole. Küllap on samuti ka õppimisega. Et midagi selgeks saada, tuleb kõigepealt õpitava juurde minna kui see vähegi on võimalik, ammutada sealt kõigi meelte ja tajude kaudu teadmisi. Siis tuleb juureldes kogutud tajude üle luua tervikpilt kogetust ning seejärel ise toimides muuta käesolevat hetke vastavalt leitud teadmisele.
Kui nüüd maailm tõepoolest muutub nii, nagu loodeti, on käes uus tõeline taipamine, kuidas toimida tõhusamalt. Tõeline kindlus saabub siis, kui õnnestub õpitut teistele edasi õpetada ja ka nendel on samamoodi toimides sama tulemus saavutatav. Siiski on nõnda õppimine kõige tõhusam ikkagi vaid siis, kui alustatakse juurde minemisest ning kõigi meeltega tajumisest. Võimalik, et nõnda õppija avastab midagi hoopis uut, mis varasemal õppijal-õpetajal tajumata ehk siis kahe silma vahele jäi.
Nii algab ka teadmiste kasvamine samuti, nagu taime kasvamine, kõigepealt juures olemisest ja juurde minemisest. Tõeline taipamise vägi ja toit on ehedas ja vahetus olemises üksteise lähedal ja juures.
Autor: Mikk Sarv
