Oma kodu ehitamisel puutusime kokku paljude alltöövõtjatega, mil saime perega selgeks, et mida suurema jutupauniku, “kõvataja” või targutajaga on tegemist, kes on enda arvates kõige tublim-parem-õigem-andekam multitalent, osutub reaalses elus suurimaks soss-sepaks.
Täiesti primitiivselt usun nüüd nii ja vaatan inimesi hoopis teise pilguga. Ka enda suu hoian teadlikult rohkem lukus seal, kus ma pole päriselt pädev.
Jutt on jutt, tegu on tegu. Tegelikult on endalgi tahtmine rohkem vaikida ja endamisi tegutseda. Sest, mis mõte on oma tublidust esile tõsta kui seda teevad teised nagunii sinu eest kui nad päriselt millestki fantastilisest osa on saanud, mis juttude põhjal nii kiiduväärt on.
Me unistuste kodu sai õnnelikult valmis, aga taipasime alles poole teekonna peal, kuidas lobasuude asemel tuleb kohe vaiksed tegutsejad valida, kellel muinasjuttude asemel on reaalsed tulemused ette näidata.
“Hingesõnumite” raamatus on selle kohta lausa eraldi peatükk, mille olin unustanud ja nüüd 365 sõnumi seast rõõmsalt taas avastanud.
/Inimene, kes arvab, et ta on tark, kuulutab seda igal pool, demonstreerib oma tarkust igal võimalikul viisil ning tõestab seda isegi seal, kus pole tarvis.
Inimene, kes teab, et ta on tark, näitab oma tarkust tegudes.
Tema tarkus realiseerub ja saab nähtavaks kõigile läbi teadlike valikute, õnnestunud otsuste ning toimivate teguviiside.
Seevastu inimene, kes arvab, et ta on tark, ei suuda realiseerida muud kui ainult ümber jutustada seda tarkust, mida ta teistelt tarkadelt kuulnud on. Ta võib ehitada kodus leiduvatest asjadest kasvõi kosmoselaeva, aga enda elu ja sisekosmosega ei saa ta hakkama.
Kui tahad veenduda inimese tarkuses, siis las tark inimene olla oma tegudes sulle ettenäitaja, et sina saaksid oma tegemistes olla ettevaataja.
Tarkusest on vähe kasu, kui seda kasutatakse ainult filosofeerimiseks.
Tarkusest on kasu ainult siis, kui seda kasutatakse realiseerimiseks./
Autor: Ilona Karula, “Hingesõnumid”
