Viimase poole aasta jooksul olen täiesti enneolematu õppetunni osaliseks saanud, mil teatavast käitumismustrist on lahti rullunud ennast kordav stsenaarium üha uuesti, kirjutab Ilona Karula.
Oma kodu ehitamisel puutusime kokku paljude alltöövõtjatega, mil saime perega selgeks, et mida suurema jutupauniku, “kõvataja” või targutajaga on tegemist, kes on enda arvates kõige tublim-parem-õigem-andekam multitalent, osutub reaalses elus suurimaks soss-sepaks.
Täiesti primitiivselt usun nüüd nii ja vaatan inimesi hoopis teise pilguga. Ka enda suu hoian teadlikult rohkem lukus seal, kus ma pole päriselt pädev.
