Kõikide teiste oluliste teemade kõrval on Eestis vaikselt, kuid järjekindlalt arenemas veel üks teema. Teema, mis paljude globaalsemate murede kõrval on tundunud ehk vähemtähtis, kuid mille tulemusel võime end üsna pea avastada olukorras, kus meie, lapsevanemate õigusi on asutud riigi poolt jõuliselt piirama. Silmnähtavad arengud selleks on olemas.
Meedias on ilmunud viimastel kuudel mitmeid artikleid, mis selgelt kahjustavad lapsevanemate huve ning seavad otseselt kahtluse alla lapsevanemate pädevuse oma lapsi kasvatada ja lastega seonduvalt iseseisvalt otsuseid teha. Viimaste kuude artiklites on olnud selge suund sellele, et lapsevanem on rumal, lapsevanem ei ole usaldusväärne, lapsevanemat tuleb kontrollida.
Mis on meie eesmärk vanematena 21. sajandil? Kas tunnistamegi riiklikult, et lapsevanem on ebausaldusväärne, eelduslikult oma rumalusest võib kahjustada oma enda last ja et tervis on valdkond, kus Tartu Ülikooli arstidiplom annab võimu otsustada meie eest, mis on õige ja hea meie lastele igas olukorras. Kasutan teadlikult sõna võim.
Olen viimastel kuudel väga aktiivselt jälginud meedias tervise teemal toimuvat ja arengud on äärmiselt murettekitavad. Muidugi, on ka toimunud väga palju kahetsusväärset, kus tõesti mingi seltskond lapsevanemaid on andnud alust kahtlustada nende otsuste pädevust. Lapsi kahjustavale tegevusele ei ole mingit õigustust ja võib öelda, et sellised lapsevanemad on teinud karuteene normaalsele Eesti perele, kogu Eesti ühiskonnale laiemalt. Kuid riskiperedega tegelemiseks peavad olema teised meetmed. Meetmed, mis ei kahjustaks nende perede huve ja õigusi, kes riskipered ei ole. Pealesunnitud tegevustega ei ole võimalik lahendada sotsiaalseid probleeme, seda näitab ka teiste riikide praktika. Tuleb täpsustada, et praegusel juhul ei ole küsimus ravivalikutes, vaid kohustuslikus rutiinses regulaarses arsti juures ülevaatusel käimises (ametlikult nim. seiresüsteemiks). Nende teemade kajastamine ei ole olnud juhus.
Kuid siiski, nende teemade varjus on meditsiinisüsteemi esindajate sõnavõtud läinud üpris avameelseks ja välja on tulnud nende tegelik suhtumine lapsevanematesse, eelkõige emadesse ning nende võimekusse teha iseseisvaid otsuseid tervise teemal. On välja öeldud, mida arstid tegelikult arvavad kui lapsevanem julgeb arstiga jääda eriarvamusele ja otsustada teisiti. Paraku meditsiin on valdkond, kus üheseid lahendusi ei ole mitte kunagi.
Kurb on tegelikult see, et meedikud ei ole kutsunud vanemaid üles koostööle, ühisele arutelule laste tervise teemal, vaid kõik taandub arstide ettekirjutustele ja selle täitmise kontrollimisele.
Hindamiskriteerium lapsevanemaks olemise pädevuse osas sõltub sellest, kui palju lapsevanem “kuulab meditsiinitöötaja sõna” ja teeb ilma küsimata kaasa kõik selle, mis hetkel kehtiva tava kohaselt oleks justkui kohustuslik teha.
Väga jõuliselt on välja öeldud arvamus, et lapsevanem, hoolimata oma põhimõtetest, teadmistest, arusaamistest, peaks oma lastega seonduvalt need hülgama ja kuni lapse 18 aastaseks saamiseni andma kogu otsustuse lapse osas riigile. Mida see juriidiliselt tähendab? Me oleme kindla suunaga tagasi liikumas nõukogude aega.
On olnud arusaadav, et juhuseid ei ole ja selliste artiklite produtseerimisel on olemas kindlad huvigrupid. Hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud artikkel on tõestus sellest.
Autor: Henno Nurmsalu, jurist
Allikas: Tervise- ja patsiendiõiguse infokeskkond www.terviseoigus.ee
