Vahepeal tekib tunne, et meil valitseb usk, mis ütleb, et mul pole
õigust valida, kellega end ümbritsen. Et olen kohustatud tähelepanu pöörama kõigile neile, kes tahavad mu elus osaleda. Pean justkui kõige suhtes olema hooliv ja armastav. Et kellegi tunded või mõtted on olulisemad, kui minu omad. Tahan ju olla hea inimene. Täna olen aru saanud, et vahel ei pea seda kõike olema. See oleks lihtsalt rumal.
Kindlasti oled ka sina tundnud mõne inimesega koos olles pärast nagu tühjaks lastud õhupall. Kuhu kõik energia kadus? Tema läks roosa ja rõõmsana ära aga miks minul on nii raske olla?
Sest ma andsin võimaluse sel teisel endale täiega sisse sõita. Olin oma hoolivuse ja kohalolekuga justkui majakas tormisel merel, mis kutsus sadamasse. Ja tulija oligi kohe platsis! Tema kummutas oma mured ja probleemid mu peale nagu üleliia täis prügikasti. Sai vastu mõistmise ja kogu minu hea. Siis oligi aeg minna!
Mis on tarkus?
Tarkus pole mõistus, ehkki kipume nii arvama. Mõistus ise on kui suur mälupulk, millesse on kogutud erinevad faktid. Elust, suhetest, kõigest. Meie oleme need, kes püüavad sealoleva info põhjal otsuseid langetada. Aga maailmas ei rajane asjad vaid mõistusel. Need rajanevad mõistuslikul tegutsemisel. Koos südame – ja hingetarkusega.
Tarkus on võime teadvustada. Olla teadlik sellest, mis su ümber toimub. Kui osata seda olla, siis järgmine kord, kui tahaks taas raskelt ohata: „ Jälle mina!“, näed sa asju perspektiivis. Ja oled tänulik, et see juhtus just sinuga. Tänu sellele astusid kaks sammu nr.54 kingadega edasi oma arengus, elus.
Tarkus on ka teadmine, millal aidata ja millal mitte
Jah, tihti on raske on jääda kõrvalseisjaks, kui näed oma lähedast raskes, ülekohtuses olukorras. Ja teinekord vajabki see viivitamatut sekkumist. Aga praegu pean silmas mitte hädaolukordi, pigem üldisemat pilti. Kus näed, et ta läheb valesti, vastassuunas. Automaatselt tahaks hakata päästjaks!
Tihti on kõige armastavam tegu hoopis seista kõrval, kuniks lähedane oma õppetunde läbimas on. Mitte tormata appi, sekkuda. Vaatad teda – lõpetas suhte ja jookseb kui põrguline amokki. Põletab elu, ennast. Küll tahaks õlgadest raputada ja küsida: „Mida sa teed?“.
Tarkus on vahel ka see, et hoolimata muretsevast südamest poetad õhtul sõbrale kondoomipaki tasku, teed diivanile aseme ja ütled: ” Igaks juhuks”. Vahel peab marutama ja mässama. See on viis, kuidas jõuda iseendas lõpuks rahuni. Selguseni. Peale seda puudub vajadus proovile panna proovilepandut. Kõik on ära tehtud. Nüüd on pilt klaar. Tean, mida tahan. Ja mida mitte. Väga selgelt.
Seda pole lihtne kõrvalt vaadata. Aga ära keelates see esiteks ei toimiks ja teiseks võtaksid sa lisaks ära ka teise inimese õppetunni. Sinu, headsoovija tõttu, ei saa inimene sellest enda kogemust. Mis ometigi on nii vajalik. Ja kuna õppetundi ei läbitud, siis kordub see mingi hetk ikkagi. Elus on kord juba nii. Vahel on just tegemata jätmine tark tegutsemine. See pole alati viisakas ja kombekas. Ja siis?
Õppimata asjad tuleb järgi teha. Kasvõi sada korda
Mina ise olen teinud elus järgi tunde küll. Kasvõi suhete koha pealt. Mingid asjad justkui kippusid suhtest suhtesse korduma. Inimesed olid erinevad ja situatsioonid ka. Aga põhimõte sama. Siis taipasin – ma pole seda teemat lõpetanudki ju päriselt ära. Endale selgeks teinud. Ja uutmoodi, teisiti edasi läinud. Seepärast see kõik korduski. Ütles ju õpetaja Laurgi: „ Tee kasvõi pool aga tee ise“. Nüüd ma tean. Tõesti, ainult ise õppides on võimalik saada targemaks.
Kõigepealt anna iseendale
Usun, et ka sul on sõpru ja inimesi, kellele sa justkui annad ja annad ja jääkski andma. Ennast, oma aega, raha. Nad on justkui põhjatu kaev, mis kunagi täis ei saa. Ehkki endalgi pole, annad viimase hinge tagant ometigi. Äkki siis nad armastavad mind? Äkki siis nad tulevad teinekordki? Kas siis sind hinnatakse selle eest, peetakse lugu? Kahju küll, aga enamus ajast mitte. Sa oled ju Iseenesestmõistetav.
Lõpeta andmine, kui sul endagi jaoks napib. Alusta oma kaevu täitmist. See ei ole ju põhjatu. Tõesti – tõenäoliselt tuleb tüli või riid või vihane vaikus. Sinu ja saaja(te) vahel. Mis mõttes? Kelleks sa end pead? Sina?!
Aga just. Mina. Alates tänasest ja praegu. Hakka harjuma.
Enesele kindlaks jäämine pole üldse lihtne, kuid see võib osutuda kõige suuremaks kingituseks, mida iseendale teha saad. Ja see on palju väärtuslikum, kui soov näida hea inimesena.
Pikemas perspektiivis on sellest kasu. Sa pole enam Nähtamatu Eikeegi. Oskad enda eest seista, sest väärtustad ennast. Ja sinustki hakatakse lugu pidama. Sest sa ise pead endast lugu.
Lõpetuseks
Julge siis olla! Mittesalliv väikluse, rumaluse, ülekohtu vastu. Julge ka olla õrn ja haavatav, armastusega oluliste inimeste suhtes. Ainult nii saavad võimalikuks tõeliselt ehedad hetked.
Ära oota, et teised peaksid olema sellised, nagu sina loodad. Julge võtta vastuseid sellistena nagu need on. Ka inimesi. Kui sa järgid oma südamehäält ja sisemist tarkust, pole võimalik eksida. Sa valid õige viisi vastamiseks igal juhul.
Julge olla südamega, hingesoojusega ja iseseisvusega. Julge olla tark!
Allikas: www.suhtesahver.ee
