Jaan Tätte mõtiskleb oma raamatus "Vaikuse hääl" selle üle, mis on meile püha ja tähtis.
Käisin kunagi matkamas Nepali mägedes. Meil oli giid, kes oli kolm aastat õppinud Austrias turismindust ja seega tundis hästi nii eurooplasi kui aasialasi. Küsisin tema käest, mis vahe on tema jaoks ida inimesel, kust tema pärit on, ja Euroopa inimesel.
Ta mõtles päris pikalt, kohe paar tundi. Tuli siis mu juurde ja ütles: “Teile ei ole mitte miski püha ja te ei hooli teistest inimestest.” Täpsemalt ütles see ilus pilusilmne tüdruk, et teile on teie enda mured tähtsamad kui teiste omad. Ma tahtsin avada suu ja hakata vastu karjuma, et meile on väga paljud asjad pühad ja me tohutult hoolime teistest inimestest, aga tegelikult oli tõde vist tema poolel.
Ma hakkasin mõtlema, mis minu jaoks püha on. Kas ma saan öelda nii nagu vanasti, et vanaisad ja vanaemad on pühad? Ma mäletan neid, aga kindlasti ei vaadanud ma neid sellise pilguga, et siin on minu juured, siit ma olen pärit ja iga nende sõna on mulle seaduseks.
Kui teha Eestis küsitlus, kui kaugele keegi teab oma põlvnemist, siis ilmselt teatakse oma vanaisa ja vanaema nime ja tublimad teavad veel ühte nimepaari, aga kaugemale keskmiselt keegi enam ei tea suurt kedagi. Ma ei tea, mis hetkel need juured kadusid. Tõenäoliselt siis, kui tundus, et uus tehnika ja infomaailm meie ees on tähtsam ja olulisem ning edasiviivam kui meie juured.
Mis on minu jaoks nii püha, mille eest olen valmis sõtta minema, surma minema? Kindlasti on see minu pere. Ja ka Eesti riik, aga ma tahaks, et see riik oleks püham ja armastatum oma kodanike poolt. Ja kindlasti on minu jaoks püha loodus. Elu kui niisugune. Looduses sa tunned, kuidas pead temaga suhtlema. See ei ole õpitud tarkus, see on teadmine. Terve vaimuga inimene ei suuda loodusesse prahti maha visata.
Allikas: Jaan Tätte “Vaikuse hääl”, kirjastus Pilgrim
