Isikliku meele sünd toimub läbi kogemuste ja mõistmise

Miks me ei ela lakkamatus ekstaatilises üks-ühele teadvusseisundis? Mis viltu läks? Mis põhjustas sellest müütilisest paradiisiaiast väljakukkumise? See on väga lihtne. Maailm tuleb sinusse ja on väga ilus. Pelgalt selle kogemise akt on tohutult liigutav, kui seda kõike seesmiselt tajud. Ometi ei tähenda see, et alati on sama tunne. Kuumus tundub teistmoodi kui külm – sest seda see on. Mis ei tähenda, et üks oleks parem kui teine. Lihtsalt tunne on erinev. Keegi puudutab sind õrnalt ja see tunne on suuresti erinev tundest, kui keegi sind müksab. Erinevaid asju kogetakse erineval moel. Budistid ütlevad, et kõigel on oma loomus. Rõngasse keerdunud lõgismadu tajutakse väga teistsuguse kogemusena kui su käsivarrele maanduvat liblikat. Lõgismadu kiirgab välja oma olemust – emaneerib mingit kindlat vibratsiooni. See vibratsioon on omamoodi aukartust sisendav, kuid kindlasti ei teki sellist sisemist kogemust, mis liblika puhul. Nii peabki olema. See on väga reaalne.

Mida halba on erinevate kogemuste kogemises? Kui liblikas järjepanu maanduks su peal, muutuks kogemus nii tavaliseks, et ei tähendaks enam midagi. Jumal teadis, kuidas luua maailm, mis oleks alati põnev.

Su teadvus avardub teadmise tõttu, mis sellesse voolab. Sa õpid ja kasvad tänu oma kogemustele. Selline elu kaudu õppimine on tõeline vaimne kasv. See on hinge areng. Nii nagu kõik, mida õpid, teeb sind targemaks, teeb iga kogemus arukamaks. Kui lõgismao kohalolu teadvustad, siis pole seda just mugav sisemiselt kogeda. Tunne pole sama, mis liblika puhul, ent sama rikas on see ikka. Sama oluline. Kui oled valmis avanema sellisel tasandil, siis on su paradiisiaed alles. Pole probleeme; on vaid õpikogemused. Mis ka ei juhtuks, sina aina kasvad.

Kahjuks me ei ela nii. Miski läks väga viltu. Vaadelgem seda paradiisiaiast väljalangemist aegluubis. Kõigepealt juhtub midagi; võtame kas või lõgismao näite. See ei ole kuigi meeldiv kogemus. Sisisev lõgismadu on mõeldud olema ebameeldiv kogemus, jõudes koguni ellujäämise tasandini. Välise kogemisele järgneb väga tugev sisemine reaktsioon.

Iseenesest pole see negatiivne sisemine reaktsioon halb – see on pelgalt teistsugune vibratsioon. Nii nagu mõned värvid on pastelsed ja teised kriiskavad. Värvid pole head ega halvad; nad on elektromagnetilise spektri erinevad vibratsioonid, muud midagi. Võid õppida nende erinevate vibratsioonidega leplik olema. Lõgismadu ei kavatse kogu su elu seal sisiseda. Ta tuleb ja läheb – koos oma ebamugavust tekitavate vibratsioonidega. Siis jälle juhtub midagi muud. Sa eladki kohas, kus kogu aeg midagi juhtub. Oled selles keskkonnas ja koged loomingut, mis sinusse siseneb ja sind läbistab.

Sellist aktsepteerimise astet sa siiski ei praktiseeri. Sina koged endas oma meelde peegelduvat reaalsust – sul on võime sulle ebamugavale vastu hakata. Sulle on antud vaba valik. Sul on valik otsekui sisemiste kätega kõik ebameeldivad mõtted ja tunded eemale tõugata. Muidugi oled seda teinud. See vastuhakk on tahteakt. Tahe on kaasasündinud jõud – õigupoolest teadvustasandilt emaneeruv jõud. Nii nagu Päike on kosmoses seal, kus ta on, paisates laiali võimsat kiirgust, nii jääb teadvus oma allikasse, kuid tema teadvelolek emaneerub väljapoole kõigele, millele ta tähelepanu kinnitub. Teadvuse keskendumine millelegi kujutab endast suurt jõudu, nii nagu suurendusklaasiga kinni püütud päikesekiired. Tunned üks-ühele tähelepanu suunamise jõudu. See on tõepoolest kontsentreeritud teadvus, mis on tahtejõu allikaks.

Tahtejõud mängib suurt rolli mõistmaks, kuidas sai meeleselgusest meelesegadus tekkida. Oled kindlasti märganud, et su tähelepanu ei jagune ühtlaselt kõikidele su peas tiirlevatele teemadele. Mõned objektid leiavad enam tähelepanu kui teised. Mingi objekti vibratsioon võib olla meeldivam või ebameeldivam ning sellele vastavalt hindadki ühe meeldivaks ja teise ebameeldivaks. Nii tekkiski isiklik meel: miski meeldib ja miski ei meeldi. See juhtub väga algelisel tasandil. Põhimõtteliselt sõltub see sellest, kas sa oled võimeline sisemiselt kogema midagi nii, et sa midagi sellega seoses ei tee – lihtsalt koged seda täielikult. See on võime lasta objektidel lihtsalt endast mööda ujuda.

Kui su sisemine kogemus pole su jaoks neutraalne, siis tirib see su teadvuse tähelepanu endale. Hetked, mis tulevad ja lähevad, asjad, mis su meelt läbivad, pole enam ühtlased; üks torkab nüüd teiste keskelt silma. Vaja oli vaid oma tähelepanu sellele suunata. Su teadvus on jõud, ja sa suunad selle jõu ühele kindlale mentaalsele objektile. Kui teadvuse jõud on suunatud mentaalsele objektile, ei saa see objekt vabalt edasi kulgeda, nagu kõik teised. Nii, nagu päikesetuuled sekkuvad kosmoseruumist läbi liikuvate objektide kulgu, on suunatud tähelepanu selline jõud, mis mõjutab meelest läbi kulgevaid objekte.

Kui keskendad teadvuse mingile kindlale mentaalsele vormile, tõkestad sellega selle vormi vaba liikumist. Pelgalt keskendumise akt ise sunnib selle su meelde paigale. Sa tead seda. Kui tahad peast arvutada, keskendud oma peas numbritele, nii et nad jäävad seniks paigale, kuni oled nendega mingeid tehteid teinud. On nii, et millal iganes tahad midagi mentaalselt kinni hoida, pead oma teadvuse sellele kinnistama, nii et see minema ei lipsaks. Teadvuse kontsentreerimine külmutab vormid meelde kinni, nii et nad ei pääse liikuma. Seetõttu võib lõgismadu olla vabalt ainus asi, mida teadlikustasid – ümberringi olid ka puud, rohi, taevas ja muu, mis meeles peegeldusid. Sina aga keskendasid oma teadvuse lõgismaole ja lasid kõigel muul minema ujuda. Huvitaval kombel juhtus nii, et kuna sa sellele nii palju tähelepanu pöörasid, külmutasid sa mao kogemise oma meelde. Samas sa ei tahtnud seda ebameeldivat kogemust täielikult endasse lasta – ja nii sündis vastuhakk.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singer raamatust „Köidikuist vaba elu“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.