Miks me ei ela lakkamatus ekstaatilises üks-ühele teadvusseisundis? Mis viltu läks? Mis põhjustas sellest müütilisest paradiisiaiast väljakukkumise? See on väga lihtne. Maailm tuleb sinusse ja on väga ilus. Pelgalt selle kogemise akt on tohutult liigutav, kui seda kõike seesmiselt tajud. Ometi ei tähenda see, et alati on sama tunne. Kuumus tundub teistmoodi kui külm – sest seda see on. Mis ei tähenda, et üks oleks parem kui teine. Lihtsalt tunne on erinev. Keegi puudutab sind õrnalt ja see tunne on suuresti erinev tundest, kui keegi sind müksab. Erinevaid asju kogetakse erineval moel. Budistid ütlevad, et kõigel on oma loomus. Rõngasse keerdunud lõgismadu tajutakse väga teistsuguse kogemusena kui su käsivarrele maanduvat liblikat. Lõgismadu kiirgab välja oma olemust – emaneerib mingit kindlat vibratsiooni. See vibratsioon on omamoodi aukartust sisendav, kuid kindlasti ei teki sellist sisemist kogemust, mis liblika puhul. Nii peabki olema. See on väga reaalne.
Mida halba on erinevate kogemuste kogemises? Kui liblikas järjepanu maanduks su peal, muutuks kogemus nii tavaliseks, et ei tähendaks enam midagi. Jumal teadis, kuidas luua maailm, mis oleks alati põnev.Su teadvus avardub teadmise tõttu, mis sellesse voolab.
