Taanlasest pastor ja psühhoterapeut Ilse Sand on ka tuntud ja tunnustatud autor. Tema raamat tundlikest inimestest on tänaseks ilmunud 16 keeles. Ta teab omast käest, mida tähendab olla ülitundlik ning tal pole oma edu eest kedagi teist tänada kui iseennast.
Talle sobisid matused. Ta oskas lähedaste suhtes olla empaatiline. Ta oskas rääkida kadunukestest. Tema jutlused olid head. Ta kirjutas ja rääkis keeles, millest kõik aru said. Mis talle aga eriti ei istunud, olid lärmakad konfirmeeritavad ja seltskondlik vestlus. Ja sellisel puhul on üsna raske teenida väikese küla kogudust, kus seltsielus osalemine töö juurde käib. Ta pidas end introverdiks, kuid nüüdseks ta teab, et on hoopis ülitundlik inimene.
Ilse Sand on 54-aastane. Ta on endine väikese, Jutlandi poolsaarel asuva Djurslandi koguduse pastor. Nüüdne psühhoterapeut ning eelkõige autor. Ja raamatu autorina on ta pannud sõnadesse kõik rõõmud ja mured, mis ülitundlikuks olemisega kaasnevad.
“Ülitundlik olla tähendab seda, et iga mulje ja kogemus läheb sügavamale.” Ülitundlikud inimesed võivad olla õnnelikumad kui teised, aga ka rohkem hirmunud. Nad peavad palju ettevaatlikumad olema, sest neil on väga kerge tunnetest ülevoolatud saada,” ütleb Ilse Sand.
Ta selgitab, et iga viies inimene on ülitundlik. Aga tegu on populaarse enesemääratlusega ning kuna paljud inimesed Taanis – eriti naised – on stressis, surve all ning pinges, on see täiesti arusaadav, miks see enamuse inimestega resoneerub.
Tegelikult resoneeruvad sellega paljud maailma eri paigus. Tema raamat “Ülitundlikud inimesed tundetus maailmas: kuidas luua õnnelikku elu” (Highly Sensitive People in an Insensitive World: How to Create a Happy Life) on ilmumas juba 16 keeles. Saksamaast Jaapanini. Ning kõike seda on ta saavutanud vaid enda toel, alustades sellest, et ta on ka ise oma kirjastaja.
Tõsine inimene
“Varem arvasin, et olen introvertne inimene. Kui ma veel pastor olin, oli mul väga keeruline inimeste meelt lahutada, kuid just seda maakoha kiriku esindajalt eeldati. Minu jaoks on oluline, et igal sõna, mis ma ütlen, kannaks sügavat tähendust. Vastasel juhul ei saa ma sellega lihtsalt hakkama,” ütleb Ilse Sand.
Tema kõige suuremad õudusunenäod olid koguduse suvelõpuekskursioonid, mil ta rahva sekka ära kaduda ei saanud. Koju jõudes oli ta peaaegu et pisarates, sest ta pidi pakkuma midagi, mis kurnas teda kokkukukkumise piirini.
“Ma teenisin pastorina üksteist aastat. Paljud probleemid, millega pastor tegema peab, omasid minu jaoks sügavat tähendust ja ma tegelesin nendega kogu hingest. Nendest asjadest tunnen ma tänaseni puudust. Lisaks sellele oli see töö turvaline. Suur pastoraat, rahaline kindlustatus ning lootus heale pensionile. Raske oli sellele kõigele “ei” öelda,” lisab ta.
Kuid saatus veeretas ta teele emakakaela düsplaasia, ning, nagu ta ise ütleb, hakkasid lehvima elu lühiduse tuuled. Ta oli naine neljakümnendates. Ta jättis oma töö ja kolis väikesesse korterisse Randersis, kus ajas läbi abiraha najal. Ning hakkas tegelema psühhoteraapiaga ja õpetama psühholoogiat.
“Paljudel oli huvi introvertsuse vastu ja neil oli hea meel kui keegi selle sõnadesse pani. Olin lugenud ülitundlikest inimestest ja see mõiste sobis palju paremini kui pelk introvertsus,” meenutab Ilse Sand kes praeguseks elab väikeses majakeses Lading ved Sabros.
Lapsepõlve veetis ta talus Vendsysselis. Ta oli tundlik ja kirka kujutlusvõimega laps, kes kuni seitsmeseks saamiseni kodus pidi istuma, kusjuures ta kodu polnud just kõige stimuleerivam koht.
“Võib-olla peitub minu edu saladus selles, et ma räägin keeles, mida kõik mõistavad. Ja seda teen ma tänu oma lapsepõlvele. Mu ema käis koolis vaid seitsmenda klassini ja kogu lapsepõlvehariduse sain Taani poppmuusikat kuulates. Ma kasvasin ilma raamatute ja kirikuta. Ma ei saanud kodust mingeid eelteadmisi kaasa. Mul oli ajaloos ja geograafias raske teistega sammu pidada. Kuid mu keeleoskus on päris kasutuskõlbulik isegi väheharitute jaoks. Ilmselt olen ma üks neist, keda nimetatakse erandiks reeglis,” selgitab Ilse Sand.
Nüüd keerleb kõik raamatute ümber
Ta avastas, et ülitundlikest inimestest pole liiga palju raamatuid kirjutatud. Nii istus ta arvuti taha ja hakkas kirjutama. Ja ta kirjutas ja kirjutas nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Neli kuud hiljem oli raamat valmis ja ta asutas oma kirjastuse, mis sai nimeks Ammentorp.
“Minu jaoks on ülitundlikkus nii õnn kui õnnetus. Mul on palju häid mõtteid, kuid ma ei suuda neid ellu viia. Minu jaoks on oluline, et kõik, mida ma teen, oleks tähendusrikas. Ma suudan intensiivselt hetkes olla vaid lühikeste perioodide kaupa,” ütleb Ilse Sand.
Ka enne intervjuud ütles ta, et üle tunni aja ta kohtuda ei saa – sest ta on õppinud enda vajaduste eest seisma. Kuid ta on pidanud ka ohvreid tooma. Ta armastab kontserte, kuid ta käib neil vaid üksinda, sest kui muusika on liiga valju või läbitungiv, läheb ta minema ilma, et kellestki teisest sõltuma peaks. Ta ei vaata kunagi õudusfilme, aga meeleldi neid, mille puhul ta teab, et need on head. Talle meeldib käia pidudel, aga ta ei taha sinna pikaks jääda.
“Paljud inimesed võivad seda kirjeldust kuuldes äratundvalt noogutada. Lisaks on ülitundlikud inimesed positiivsed, loomingulised, emotsionaalsed ja väga empaatilised. Ja sellega tahavad paljud samastuda.”
“Kuid neid on lihtne ka ülestimuleerida. Seega oleks mõtekas teha nimekiri asjadest, mida “teha on vaja”. Võib-olla sobivad sulle kodutööd, jooksmine, kudumine, vms. Mulle meeldib süüa teha. Sellist tegevust saab suures osas rahulikuks rutiiniks muuta. Ma saan seda pikalt teha, sest mulle sobib käeline tegevus.”
Mõnikord tunneb ta kirikust ja majanduslikust kindlustatusest küll puudust, kuid ta saab ise endale tööandjana hakkama. Täna on tema toimetuleku selgrooks raamatud. Ta on järjepidev ja suudab pikki perioode tulu saamata tööd teha – seniks, kuniks silme ees terendab lootus millelegi paremale. Ja mis puutub tema taaka – mis pole temaga kaasas mitte lapsepõlvest vaid hilisemast elust – kasutab ta Kierkegaardi ja Jungi sõnu, mis räägivad endaks olemisest, endaks jäämisest ja enda armastamisest. Isegi kui sa oled ülitundlik.
Autorülitund Mette Egelund Olsen, ilmus väljaandes Jyllandsposten, Denmark, 15 mail 2016
