Tolle mehe 18-aastane poeg sai juhuslikust kuulist nii raskelt haavata, et suri mõni kuu hiljem. Murest murtud isal avastati veidi aja pärast munandivähk… Need kaks traagilist sündmust andsid tõuke ebatraditsioonilise diagnoosimeetodi – metameditsiini (edaspidi MM) loomiseks. Mees aga, kellest jutt, on selle rajaja, Saksa arst Ryke Geerd Hamer, kes isiklikest läbielamistest ajendatuna asus uurima, millised hingetraumad eelnevad haigestumisele. Kliinikus patsiente küsitledes selgus, et näiteks olid munasarjaprobleemidega naised enne haiglasse sattumist kaotanud lähedase. Veelgi hämmastavam oli see, et nende ajust tehtud kompuutertomograafia ülesvõtetel oli eranditult kõigil näha muutusi suurajus – munasarjade tööd juhtivas ajuosas. Tänaseks on dokumenteeritud haigusjuhte kogunenud pea 30 000.
Revolutsiooniline diagnoosimeetod
Neile, kes lugenud Louise Hay, Deepak Chopra, Lise Bourbeau raamatuid ning tuttavad holistilise maailmakäsitlusega, pole võõras teadmine, et inimene on kehast, meelest ja hingest moodustuv tervik, mitte iseseisvatest osadest koosnev olend, kelle füüsilise keha ravimine on arstide, meele tervendamine psühholoogide, hinge tohterdamine vaimulike asi. Ja ehkki ka tavameditsiin tunnistab, et paljud haigused on psühhosomaatilised, jääb ta tervisehädade tõeliste põhjuste leidmisel tihtipeale hätta ja tegeleb pigem tagajärgedega. MM-i eesmärk on leida üles seosed elundi, emotsiooni ja aju vahel ning konflikt, mis eelnes haigusele ja on jäädvustunud nii ajus kui elundis ja kutsunud esile terviserikke.
“MM on revolutsiooniline, sest pöörab meie arusaamad haigustest täiesti pea peale. Isegi neil, kes teavad, et haigustel on vaimsed põhjused,” räägib MM-i kursuste korraldaja Eestis, Rännaku praktik Tiiu Vilu 1970ndate lõpus loodud psühhosomaatilise diagnoosi meetodist. “See, mida tavameditsiin peab haigusnähtusteks, tôlgendab MM sageli hoopis tervenemissümptomitena. Paradoks on selles, et “ravitakse” keha enda tervenemisprotsesse. MM-is on haigusel konfliktifaas ja tervenemisfaas. Sümptomid, mis traditsiooniliste arusaamade kohaselt tähendavad haigestumist – palavik, valud, põletikud – ilmuvad just tervenemisfaasis.”
Haiguste kujunemise ja kulgemise lugu
Dr Hameri järgi pole terviserike looduse eksitus, vaid evolutsiooni käigus kujunenud tark kava, mille sihiks on taastada inimese elujõud. Sellest lähtuvalt on terve-haige olemisel seitse faasi.
1. Tervis ja tasakaal. Inimese elu kulgeb normaalses rütmis, kus päevased tegemised vahelduvad öise puhkusega.
2. Konflikt, šokk, hingetrauma. See on ootamatult tabav ebameeldiv sündmus või masendav uudis: kooselu purunemine või töölt vallandamine ja hirm selle pärast, kiusamine koolis või tööl, füüsiline või psüühiline vägivald, hirm haiguse või surma ees, uudis tõsise diagnoosiga haigusest, lähedase õnnetusest, operatsioon.
“Kogetud šokk jäädvustub silmapilkselt ja inimese tahtest sõltumata ajus, jättes sinna puu aastaringe meenutavad sõõrid. Need on näha aju kompuutertomograafia ülesvõtetel,” seletab Tiiu Vilu lahti MM-i olemust. “Jälg ei jää aga mitte suvalisse kohta. Kindlat tüüpi konflikt ja sellega seotud emotsioon on ühenduses kindla ajuosaga ja see omakorda kindla elundiga. Šokijärgselt algab kehas automaatne ahelreaktsioon. Muutused hormoonides ja ainevahetuses kutsuvad esile muutusi rakkudes ja funktsioonihäireid elundites.”
Mida teeb ohu korral loom? Võitleb, põgeneb või teeskleb surnut. Kui šokk möödas, väriseb ta nii kuis jaksab, et stressienergia endast välja lasta. Ja inimene? Ei liiguta oimugi. Jääb pikemaks ajaks psüühilisse halvatusse, suutmata leida konfliktile lahendust ja oskamata end šokienergiast vabastada. Niisuguses külmunud seisundis ei saa enesetervendavad jõud tööle hakatagi.
3. Haiguse 1. faas, konfliktifaas. Kutsutakse ka külmaks ja võitle või põgene faasiks. Mis toimub? Inimene mõtleb stressi tekitavale probleemile, olukord tundub lootusetu. Kuna trauma on seotud väga isiklike läbielamistega, on seda raske kellegagi jagada, tõmbutakse endasse. Et veri suunatakse eelkõige lihastesse, on käed ja jalad külmad, ning kuna verevarustus otsmikusagarates väheneb, ei suuda inimene ka selgelt mõelda. Söögiisu on kehv, uni häiritud, nahk kahvatu, suu ja silmad kuivad, veresuhkru tase madal, vererõhk tõuseb, pulss kiireneb, stressihormoonide tase kasvab, hingamine on pinnapealne ja hing kipub kinni jääma.
4. Konflikti lahenemine. Saabub kas emotsionaalsel, hingelisel või vaimsel tasandil või toob elu selle ise: inimene leiab tänu eri praktikatele meelerahu ja tasakaalu, töö kaotanu saab töökoha, koeraomanik võtab auto alla jäänud lemmiku asemele uue. Häireseisund lõpeb, haiguse areng peatub ja organism läheb üle tervenemisfaasi.
5. Haiguse 2. faas, tervenemisfaas. Kutsutakse ka soojaks või „söö ja maga” faasiks. Mõtted rahunevad, tuleb vajadus läbielatust rääkida, inimene saab taas välja hingata. Kuna vereringe kätes ja jalgades taastub, muutuvad need uuesti soojaks. Ka söögiisu tuleb tagasi ning vereõhk ja pulss on jälle normaalsed. Tervenemisfaasis aga ilmuvad sümptomid, mida me oleme harjunud pidama haiguseks. Tekivad põletikud, infektsioonid, valud, nohu, haavandid, mõnedes elundites ka kasvajad. Kehatemperatuur tõuseb, inimene võib tunda end surmväsinuna. Viirused ja bakterid on aktiivsed just tervenemisfaasis, aidates haiguse kadumisele kaasa. Konflikti jälg ajus hakkab taanduma ja elund paranema. Organismil on nüüd aega konfliktifaasis tekkinud kahju lappimiseks. Et teda aidata, peaksime andma kehale rahu ja puhkust.
6. Tervenemiskriis. Kui konflikt on olnud intensiivne ja pikaajaline, võib nüüd kannatada saanud ajupiirkonnas tekkida turse, mis avaldab survet ka aju teistele aladele. Võivad esineda krambid, migreeni- või epilepsiahood, südameatakk või isegi südame seiskumine. MM otsib praegu viise, kuidas aidata tervenemiskriisi jõudnud patsiente, et nende šansid paraneda oleksid võimalikult suured.
7. Normaalsus, tervis, elujõud. Keha, hing ja vaim on pärast haigust uuesti tasakaalus ning normaalne päevane ja öine elurütm taastunud.
Põnevad seosed
“Asju lihtsustades võib öelda, et kui inimesel on probleeme seedimisega – mis algab ju suust ja lõpeb pärasoolega – on tegemist millegagi, mida me ülekantud tähenduses ei suuda ära seedida. Tükk jääb kuskile kinni,” toob Tiiu Vilu näite psühhosomaatilisest seosest emotsionaalsete konfliktide ja neile reageerivate elundite vahel.
Luustikuhädasid saadavad sageli sügavad enese alavääristamisega seotud konfliktid – inimene arvab, et ta pole piisavalt hea. Maohaavad on seotud territoriaalse konfliktiga, näiteks naabrite või truudusetu partneriga. Kopsualveoolid on seotud surmahirmuga – kardetakse õnnetusi, vähidiagnoosi, enda või kellegi surma. Mandlipõletik tekib siis, kui tahetakse midagi, mis pole võimalik. Näiteks maja, mida osta sooviti, näpsasid ära teised, või armutakse mehesse, keda on “võimatu” saada. Nohu aga tähendab, et oled millegi pärast vihane või ärritunud.
Kui sul nüüd järgmine kord tervis käest läheb, mõtiskle, milline ebameeldiv seik sind enne seda tabas ning mis konflikti lahendamiseks keha sulle sõnumi saadab. Palaviku ja põletiku üle võid aga vaid rõõmu tunda – haigus on ju juba möödumas!
Loe ka intervjuud “Metametsitsiini võlu” metameditsiini tutvustaja Tiiu Viluga
Terviseajakirjas ÜKS ilmunud loo autor on Marika Makarova
