Intiimses vestluses väljendab paar oma mõtteid ja tundeid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta turvalises keskkonnas, kartmata, et pärast neid naeruvääristatakse või et sellele järgneb mingi karistus. Keskmise naise jaoks on intiimne vestlus suhtevajadustest teisel kohal ning mehe jaoks sageli mitte kõrgemal kui kuuendal. Sageli on mehe jaoks rääkimine seotud naise tundmaõppimisega ja kui see on saavutatud, kaob ka soov jätkuvalt "lobiseda", eriti suhetest ja sellest, kuidas üks või teine ennast tunneb. Ma ei imesta, kui mehed kardavad, et selle teema avamine ei tõota head, vaid pigem tulevad siis etteheited ning neil jääb tunne, et nad teevadki kõike valesti ja nende pärast on naine rahulolematu. Millega aga ei arvestata, on see, et kui see ongi tõsi, siis ega rahulolematus sellest ei kao, kui seda ignoreeritakse, vaid pigem süveneb hoopis. Ja mis siis, kui näiteks naisel on töö juures kolleeg, kes tunneb vägagi huvi selle vastu, kuidas tal läheb, ning käitub hoolivalt jne? Kas see kõik ennustab paarisuhtele pikka ja õnnelikku tulevikku? Nii kirjutab pereterapeut Kärt Kase oma raamatus "Kuidas hoida armastust?", millest ilmus äsja kordustrükk.
On arusaadav, et me püüame vältida ebamugavaid olukordi, aga kui me ei tunneta ära, millised neist on tegelikult olulised õppetunnid, võime lõpuks valusate tagajärgedeni jõuda. Loomulikult on aga mõlemal poolel vaja õppida rääkima nii, et see poleks süüdistav, vaid abi küsiv. Näiteks see, kui mees, kes kunagi ei nuta, avaldab oma suure hirmu tuleviku ees, endal pisar silmanurgas, võib tekitada suurt lähedust.
