Made, kas sul on Alice’i-lugudega seoses mingi mälestus või emotsioon lapsepõlvest? Ja mida avastasid nüüd seda raamatut illustreerides?
Mäletan, et lapsena vaimustas mind eelkõige tegelaste vaimukas dialoog, naersin raamatut lugedes üksi kõva häälega.
Meeldisid arrogantsed tegelased, nagu Tõuk ja Irvik Kass. Veidi ängistav emotsioon seostub raamatu algusega, kus Alice on kõledas koridoris ega mahu kuidagi väikesest uksest läbi, et pääseda kaunisse lilleaeda. Või kuidas Alice kipub uppuma oma pisaratesse. Seda stseeni olen lapsena ka kunstitunnis joonistanud. Mind võlusid ka Alice’iga toimuvad metamorfoosid.
Olen mõelnud, et selle raamatu sürrealistlik huumor on jätnud minusse tugeva jälje kogu eluks. Võib-olla just sealt sai alguse minu armastus absurdi ja musta huumori vastu, mulle meeldib ka sürrealistlik kunst.
Avastuseks oli ehk see, et juba Victoria-ajastul sellist huumorit viljeleti. Millegipärast seostasin seni sürrealismi ja absurdi pigem meie kaasajaga.
Mis on sinu lemmiklugu raamatus? Miks?
Minu lemmiklugu on kindlasti “Jabur teelaudkond”, kus Alice külastab Märtsijänest, Kübarseppa ja Unihiirt. Kogu situatsioon on läbinisti absurdne, tegelased nihkuvad lauas aeg-ajalt koha võrra edasi, aeg on peatuma jäänud. Mu lemmiktegelane sealt on Unihiir, kes aeg-ajalt ärkab ja oma veidraid lugusid pajatab. See on minu arvates kogu raamatu kõige vaimukam peatükk.
Kas ja kes on Alice’i välimuse elus prototüüp?
Kuna Alice’i raamatu illustratsioonid on tehtud digikollaaži tehnikas, kasutasin oma töös ka fotode abi. Alice’i prototüübiks on mu lapselaps Laura Liisa. Ta oli juhtumisi just sobivas vanuses ja minu arvates ka sobiva välimusega.
Digitehnika üks võlusid on see, et vajadusel saab arvutiekraanil tegelase välimust päris palju muuta. Laura Liisa on tegelikult väike armas blond tüdruk. Tema lemmiktegelane on Dodo, Irvik Kassi ta pigem pelgab.
Made Balbatiga ajas juttu Inge Pitsner
Vaata Lewis Carrolli imeilusa raamatu “Alice Imedemaal” kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
