Me elame suurte kontrastide ajastul. Inimesed pole kunagi varem pidanud silmitsi seisma nii katastroofiliste keskkonnaohtudega terve planeedi tasandil ja harva on meil käepärast olnud selline potentsiaal võimalike uuenduste kasutamiseks, mis suudaksid ära hoida tõsiseid riske ja aidata maailma muuta. Praegu tehtavad otsused mõjutavad suuresti Maa tulevikku ka järgmiste sajandite jooksul. See kõik nõuab meilt uue loogika kasutamist, et välja nuputada, kuidas saavutada küllus planeedi heaolu arvestades.
Inimesed soovivad piiratud ressurssidega planeedilt saada piiramatut kasvu, selle soovi ilmsele vasturääkivusele vaatamata. Meie lakkamatu “edasipürgijate” maailmavaade on saanud alguse eeldusest, et oleme suhteliselt väike kogukond, mis areneb suhteliselt suurel planeedil. Lihtne on näha, miks selline arusaam pidas paika isegi veel 1980ndate lõpul, sest Maa oli piisavalt vastupidav talumaks kõike, mida inimesed teha võisid.
Kuid enam mitte. Maailm on 90ndate algusega jõudnud uude perioodi. Me oleme saavutanud küllastuspunkti selle suhtes, kui suurt survet inimene planeedile võib avaldada. Planeet on hakanud majanduselt võlgu sisse nõudma. Meil on mäekõrgune tõendite hulk, mis näitab, et Maa on sisenenud uude geoloogilisse epohhi ehk kliima, bioloogilise mitmekesisuse, metsakaitse ning lämmastiku ja fosfori biogeokeemiliste tsüklite valdkonnas.
Kogu maailm jälgib seda olukorda hoolikalt. ÜRO, Maailmapank, OECD, Maailma Majandusfoorum ja Rahvusvaheline Valuutafond on kõik jõudnud järeldusele, et globaalne jätkusuutlikkus on vaieldamatu tingimus vaesuse leevendamiseks ning majandusarengu tagamiseks. Maailma säästva arengu ärinõukogu (WBCSD) on kinnitanud planeedi taluvuspiiride uurimustöö tähtsust ja kohandanud oma Vision 2050 strateegia Action 2020 strateegiaks, mis tähendab planeedi taluvuspiiride tõlgendamist teostatavaks äriliseks tegevusplaaniks.
Meil on võimalus tõeliselt hüppelisteks muutusteks. Käesoleva aasta septembris sõlmivad riigid kokkuleppe universaalsete säästva arengu eesmärkide (SDG) kinnitamiseks, mis asendaks aasta lõpul aeguvad uue aastatuhande arengueesmärgid. Tegemist on esimese katsega püstitada ülemaailmsed eesmärgid kõigile planeedi elanikele ehk uue arengumudeli paradigmaga.
Need on väga paljulubavad märgid. Tegelikult võib planeedi taluvuspiiride raamistik olla nende seast isegi kõige optimistlikum märk, sest see annab mõista, et võime nüüd ise määratleda maailma arenguks turvalise ruumi.
Need tähelepanekud ilmnevad ajal, mil inimkonna heaolu on tervikuna tegemas potentsiaalselt hüppelisi edusamme. Me oleme sisenemas erakordsete tehnoloogiate uude ajastusse, seda alates digitaalsest revolutsioonist ja tõhusamast saagikoristusest ning lõpetades edasiminekutega nanotehnoloogia ja molekulaarbioloogia vallas. Mis küll võiks luua parema ajendi oluliste läbimurrete saavutamiseks kui innovatsiooni ühendamine planeedi võimetega? Me võime nüüd esmakordselt ühildada kaks suurt mõistet: külluse saavutamise ja kõigi inimeste arenguõiguse austamise, samal ajal kaitstes stabiilse ja paindliku eluviisi väärtusi.
Suured muutused peaksid algama juba järgmise viie kuni kümne aasta jooksul, kui tahame vältida võimalikke kontrollimatuid riske. See tähendab, et 2015. aasta on erilise tähtsusega. Maailma liidrid kohtuvad tänavu mitte üks ega kaks, vaid lausa kolm korda, et panna paika säästva arengu tegevuskava; esmalt juulis Addis Ababas arengu rahastamise konverentsil, seejärel septembris New Yorgis säästva arengu eesmärkide arutamiseks ning lõpuks detsembris Pariisis globaalse kliima lepingu sõlmimiseks. Selliseid kohtumisi ei tule lähima kümne aasta jooksul uuesti ette. Me ei tohiks seda soodsat võimalust mööda lasta.
Autor: Johan Rockström
Allikas: www.theguardian.com
Tõlkis: Joonas Orav
