Kes just päris erak pole, seda ümbritsevad ikka inimesed: töökaaslased, sugulased, pereliikmed, sõbrad, juhuslikud inimesed ühistranspordis, tänaval või kohvikus, hääled raadios, teles jne. Mõne inimesega saame hästi läbi, teisi armastame, kolmandad ei meeldi meile üldse, neljandad jätavad ükskõikseks ja viiendad käivad lausa närvidele. On ju nii? Mida lähemal inimesed meile on, seda rohkem on neil aga võimalust meile midagi õpetada.
Bussis ebaviisakalt käituv või tänaval räuskav inimene võib meis tekitada mitmesuguseid emotsioone, kuid me saame sellest olukorrast kiiresti eemalduda. Hoopis tõsisem on asi siis, kui negatiivseid emotsioone tekitavad meie vanemad, lapsed, kaaslane, sõbrad, naabrid, kolleegid. Sageli pole neist mingit pääsu. Ja kui ongi, siis üllatus-üllatus – ühest kehvast suhtest lahkudes tekib õige pea järgmine sarnane suhe. Kindlasti tead kedagi, kes satub tihtilugu ühest mittetoimivast paarisuhtest teise, olgu siis probleemiks elukaaslase napsilembus, petmine, laiskus vms. Nagu tal oleks mingi magnet, mis samasugust mustrit ligi tõmbab.
Universumi suuri seadusi silmas pidades on asi lihtne: ilmselgelt on tegemist mingi õppetunniga meie elus, mis tuleb ära õppida, enne sellest düsfuktsionaalsest suhtest lahti ei saa. Tänapäeva psühholoogia ütleks, et me käitume alateadlikult, tulenevalt meie elu jooksul saadud traumadest ja läbielamistest, sellisel viisil, mis paneb teisi inimesi meisse mingil moel suhtuma ja meiega kuidagi käituma.
Seega võiks lihtsustatult ütelda, et naine või mees, kelle ellu satuvad napsitajad, peab ehk õppima enesekindlust oma otsuste elluviimisel; keegi, keda tihti alandatakse, peab ära õppima iseenda väärtustamise ja nii edasi. Olen terapeuditöös korduvalt näinud lugusid, kui inimese elumuster, kes on mingi õppetunni omandanud ja mõne teema enda sees lahendanud, muutub. Enesekindluse ära õppinud naise ellu satub tore karske kaaslane, enese väärtustamise ära õppinud inimese ellu aga hooliv ja armastav kaasa. Välise muutumist sisemise transformatsiooni kaudu on juhtunud lihtsalt nii palju kordi – ja mitte ainult mu klientidega, vaid ka minu endaga –, et julgen kinnitada: nii see maailm toimibki.
Vahel juhtub tõepoolest nii, et me õpime ära pool õppetundi, lahendamata siiski oma ülesannet täielikult. Siis tuleb seesama ülesanne varem või hiljem ikka tagasi. Tavaliselt annab universum täitmata ülesandest teada mitmes etapis. Kõigepealt koputatakse õlale, siis müksatakse, siis tõmmatakse vaip alt ära ja kui mitte miski pole mõjunud, siis lükatakse mutta ka veel. Kui sa mõtled nüüd mõnele kõige enam haiget teinud olukorrale oma elus, siis olen päris kindel, et sul tuleb meelde mitmeid kordi, kui seesama teema on üles kerkinud mingi ühe või teise juhtumiga. Võib-olla on see teema su ellu tulnud palju leebemal moel, aga siiski on.
Mingil müstilisel moel (ja ehk on siin süüdi meie kaasasündinud laiskus ja klammerdumine olemasolevasse) ei taha me mugavustsoonist välja tulla ja suudame suhteliselt edukalt esimesi müksamisi ja koputamisi eirata. Alles siis, kui oleme täiesti vastu seina surutud või kaelani poris, võtame midagi ette. Vahel ei võta ka siis, vaid jäämegi kinni enesehaletsusse ja ootame kannatamatult selle maise teekonna lõppu. Enamasti aga vallandab näoli mutta kukkumine automaatse reaktsiooni üles hüpata ja mudaaugust võimalikult kiiresti ja kaugele ronida.
Kui nüüd hüpata korra teraapiavaldkonda, siis võib kindel olla, et meie suured ülesanded on endast märku andnud juba päris noores eas, tõenäoliselt lapsepõlves ja ehk isegi kõhubeebina.
Toon ühe näite. Naine, kelle isa jättis pere maha tema lapsepõlves (ja kes seda ise muide ei mäleta), kogeb elus ikka ja jälle seda, et mees reedab teda või jätab maha. Üks suhe läks lörri keskkooli ajal, järgmine ülikooli ajal, kolmas pärast seda – ja alati sama lugu: niipea kui noored otsustasid koos elama hakata, leidis noormees äkki teise kallima. Kui selline lugu juhtub mitu korda, ei ole kahtlustki, et see on üks suuremaid arengukohti ja -potentsiaale elus – vabastada endas mahajätmise hirm. Kui see on tehtud, siis vastab universum samaga ning see lugu enam ei kordu.
Seega võib öelda, et kõik inimesed, kes meile mingil põhjusel närvidele käivad või meis mingeid tugevaid emotsioone tekitavad, on meie parimad õpetajad. Mida suurem nätakas meile antakse, seda suurema õpetajaga on tegemist. Ja mis iganes meid kellegi teise puhul ei ärritaks, tuleb meeles pidada, et tegemist on meie enda emotsiooniga, väline impulss on vaid käivitaja. Jällegi tuleb peegel võtta ja vaadata, mis minu sees on sellist, mille pärast ma pean kogema õelat naabrit, kadedat töökaaslast, valelikku kaasat, mõnitavat sugulast vms. Kõige lihtsam viis oma õppetund üles leida on aru saada, mis on täpselt see emotsioon, mida see „hirmus inimene“ meis tekitab. Millisele nupule see olukord vajutab? Kas õel naaber paneb mind äkki oma käitumisega tundma, et ma pole ehk piisavalt nutikas; et ma ei saa piisavalt hästi hakkama või pole piisavalt tugev? Kas pidevalt minu peale kaebav töökaaslane paneb mind tundma ebakindlalt? Kas valelik kaasa toob välja minu eneseusu ja enesearmastuse puudumise?
Ühel koolitusel, kus ma rääkisin pikalt sellest, kuidas emotsioonid on meie enda loodud, tõusis lõpuks üks proua püsti ja ütles: „Nojah, aga mis ma teha saan, kui minu ümber on eranditult nõmedad inimesed.“ See on mulle eredalt meelde jäänud. Kui ühe inimese ellu on sattunud absoluutselt eranditult kõik nõmedad tüübid – mees on nõme, lapsed on nõmedad, vanemad on nõmedad, rääkimata sõpradest, naabritest ja töökaaslastest –, siis on see ju suurepärane vihje, et on aeg võtta peegel ja uudistada iseenda siseilma!
Alati, absoluutselt alati on väline maailm meie siseilma peegeldaja.
Vahel on aga emotsioonid ja teemad niivõrd kavalad, et on end kenasti ära peitnud ja esinevad meie kaitsjana. Minu EFT õpetaja Tron nimetab neid strateegiateks, psühhiaater Wilhelm Reich on neid aga nimetanud turvisteks. Strateegiad on nad seepärast, et iga kord kui kogeme tohutut šokki või läbielamist, võtame me sellesama murdosa sekundi jooksul vastu otsuse, mingi emotsionaalse kaitse, mis meid tol hetkel aitab. Väike tüdruk, kes kuuleb oma vanemate lahutusest, võtab alateadlikult sekundi jooksul vastu otsuse, et mehi ei saa usaldada. See on tema kaitse, mida ta ise muidugi ei teadvusta. See on nagu meie sisemine ellujäämismehhanism: teades, et näiteks mehed pole usaldusväärsed, ei saa keegi neist ju ka haiget teha, eks ole? See tüdruk saab täiskasvanuks ja jõuab ühel päeval teraapiasse, sest ükski tema suhe ei püsi. Kui ta tunneb, et saab kellegagi väga lähedaseks, teeb ta ise suhtele lõpu, et teda maha ei jäetaks… niikuinii juhtub see ühel hetkel. Mõistate, mida see esialgselt justkui kaitset pakkuv strateegia lõpuks teeb?
Meil kõigil on oma strateegiad, mis ümbritsevad meid nagu kivimüür, kaitstes meid enda arust, kuid tekitades samas sageli hoopis rohkelt takistusi igapäevaelus. Enamasti on strateegiad imeliselt varjatud, sest nad istuvad sügaval meie alateadvuses ja nende kõige suurem soov on see, et me neist kunagi teada ei saaks. Nende kaitsekilp on see, et nad on täpselt sama targad nagu sina ise ja teavad kõiki sinu õpitud meetodeid nagu sa ise. Samas, mida teadlikum ja rohkem kohal sa oled, seda paremini õnnestub üks või teine strateegia teolt tabada. Vahel on lausa nii, et kui sa loed midagi mustritest või strateegiatest, läheb peas lambike põlema – ah sellepärast mul siis see või teine asi elus ei liigu, sellepärast on mõni asi seotud lõputu takistuste jadaga.
Allikas: Kaia-Kaire Hunt „Emotsioonide alkeemia“, kirjastus Pilgrim
