Hirmu tundev inimene heidab põrmu hirmust teise inimese ees, ei ole hardust ega ülevust selles loos – Sina oled tugevam – Mina alistun. Üks inimene on ülim ja üle. Üks on üleval – teine jääb temale alla. Öeldakse, et elu ei ole antud kingitusena, vaid on võlg, mida tasutakse oma kannatusi kandes – tuleb olla alandlik, alla andev. Inimene saab loa olla, kuna või kui teine lubab tal olla ja kui teda enam ei taheta või pole ta õige, siis teda enam ei saa olema.
Inimene ei ole kindel, et tema on oluline – ta uskus seda, kuid kaotas oma usu. Iga kord, kui ta lubas enesel uskuda, siis tuli pettumus – korduv kogemus, et tema ei ole hoitud. Iga korduv sarnasus kinnitas temas olevat mälestust – Mina olen hüljatud! Selliste kogemuste kordus viib jõu ja ühendab lahti, kaotatakse iseennast kinnihoidnud tasakaalupunkt – oma usk, millessegi või kellessegi.
Usu kaotanud inimene on hüljatud inimene ja kogu see aeg, mil ta ootab enese jaoks päästvat märki, sõnumit või valget laeva, ollakse üksinda ja hüljatuna. Ootamise aeg on hüljatuna olemise aeg. Kuid, kaotades oma usu võttis inimene endale teise uskumise, et kui tema ei saa seda, mida vajab sel hetkel, kui tema vajab, siis on ta hüljatud ja järelikult tema ei ole kingitus.
See on ürgne hülgamise hirm inimese sees – inimene saab ja võib üles otsida oma mälust mitmeid aegu ja kohti, mil ta tundis, kuidas teine lasi lahti tema käest. Keeras selja ja läks. Inimeses oli hirm, et ei tule, ole ega saa enam olema – ollakse maha jäetud, sest ei olda kaasavõetud. Side oma hülgamiste hirmuga ulatub inimeste aja loo algusesse tagasi. Seal, sügaval ja pimedas aegade hämaruses, kui mitte miski ei olnud kindel, oli suur teadmatus, sest inimeste aja lugu oli alles alguses. Oli vaja kinnitust, kinnihoidvat pidet – turvalist kordust. Oli vaja kordamisi, et samamoodi tehes nagu oli olnud, saaks taas olema – inimese elu jääks kestma.
Kuigi inimese tänane keha ei ole olnud seal, aegade taguses ajas, on tema sees seesama hirm olemas. Ajal, mil Inimene juba oli olemas, kuid nagu veel ei olnud ja ta koges enesekaotuse hirmu, astus ta oma ammuse aja mustri sisse ja see, mis oli jäetud seljataha, oli olemas tema sees ja ta tundis aegade sisse tagasi – ta oli alguse hirmu sees. Ta ei näinud valgust ega teed – tema oli ära kadununa aja varjude seas. Avades endas ukse, keha mäletab ja inimene tunneb endas vajadust iseennast kaitsta. Hülgamise hirm on see, kui inimesel ei ole olemas seda, mis või kes on tema tugevus. Inimene vajab, et sellel ajal, mil tema ise ei oska, saa või ei suuda, on väljaspool teda olemas see, kes on suurem ja tugevam tema Mina Ise. Inimese tundeminad on iseendast iseendale loodud varikujud – olemata olles olemas olles – inimese soov omada tugevust.
Inimeses on hirm, et tema enese olemas olemine sõltub kellestki teisest, mitte tema enese sammudest ega valikutest. Kusagil on olemas keegi, kes suudab ja saab, kui vaid tahab. Võitjana olemine on inimese jaoks oluline olemine, kui Inimene ei ole veel iseenast iseendast üles leidnud. Kui inimesel ei ole juuri ja ta on kübe aegade tuulte ning teiste inimeste meelevallas, siis võites on see tema jaoks sõnum, mille saab tõsta kõrgele, et näidata – “Mina olen üle!” Kuid ka võites saadab inimest hirm, et tema ei saa olla, kui kaotab üle olemise, sest keegi teine võidab.
Maailma sees on teised, kellel on õigus inimese üle, sest inimene ei ole alati osa, vaid talle antakse osa siis, kui ta on seda väärt – saadav osa teenitakse iseendaga välja. On olemas inimesed, kelle olemas olemist ei peeta osaks ega väärtuseks, mis oleks oluline kogu terviku jaoks. Ühtede olemas olemine on väärtuslikum, kui teiste oma. Ühed omavad positsiooni – nemad on üleval, sest teised, hirmu tundes, tõstavad nad üles ja hoides neid seal, vaatavad alt üles – NEMAD. Teiste otsused määravad inimese elu – poliitika, kasvatus, õpetamine, põhimõtted, reeglid, normid. Inimene peab kuuletuma, sest tema on sõltuv. Tugevama jõud ja suurem toetav tähelepanu annavad teistele justkui õiguse oma tahtmise, ka teiste inimeste üle, täide viia. Jõu tugevus aitab enesenäoliseks luua ja hoida enese kontrolli all Maa ja Ilma koos inimestega – seda tehakse (enese)kaitsmise eesmärgil. Kellegi teise poolt tehtud otsus muudab inimese Maailma – tuleb kuuletuda ja käsku täita.
Inimesed hoiavad enese sees hirmu alles selleks, et mäletada – see on Inimese Aja lugu Inimeste Aja Loos – on katkised inimesed, kes ise ei ole olnud kingitused, sest keegi teine on oma olemas olemisega olnud võitjana tänamist pälviv kingitus. Inimesel tuleb oma elu saamise eest teenida ja kummardada, sest keegi teine tõsteti kõikide hulgast välja ja seati kõrgemale üle teiste, et need teised saaksid jätkuvalt tänada saadud kingituse eest – oma elu eest. Kuid, kui saab anda, siis saab ka võtta ja oma elu kaotuse hirm elab inimese sees.
Üksi olla oli ja on hirmus, hirmutav oli ja on olla ja jääda üksinda. Iseenda alles hoidmine nõudis ja nõuab enamat, kui vahel üksinda jaksatakse kanda. Jumala kuju on inimesele olnud vaja selle jaoks, et oleks olemas ankur väljaspool inimest ajal, mil inimene tunneb ennast üksinda ja hüljatuna. See on soov, et oleks olemas see, kes on inimesest väljaspool inimest alles hoidmas. Erinevate nägude ja värvide Jumal on enesenäoliste Mina-de nimi. On teadmine, et ollakse, sest ON ja sellest tuleneb ka tänamise kordamine – et oleks alles ja olemas, hoidmas inimese jaoks alles, et siis kui on vaja, siis oleks olemas. Sellega ühes käib hirm, et kui ei olda õige, st ei täideta õigeid reegleid, siis hüljatakse ja väljaspool ei ole enam kedagi olemas. Ajas sai välisest olulisem, sest selle rahul ja õigena hoidmine andis enese sisse rahu – inimene on endast andnud ja olnud ning seega saab ta võimaluse vastu – tema ON hoitud.
Ära olnud ajast kulgevad inimeste ajas kaasa igapäevased kordamised, kuid kordustele saab vinti peale keerata – “Ära tee seda, toda ja teist – ei tohi ja pead – pead kuuletuma ja kuulama, sest kuulud sellele, kes andis! See on, inimeses hirmu alles hoides ja seda kasvatades, hoiatamine – kui vihastad välja, siis karistatakse või võetakse ära, sest inimene ise on kübe ja armetu olend, kes elab ja on teise armust. Tänamisega hoitakse eneses alles sidet, pööratakse tähelepanu ja kasvatatakse seda, mida ei nähta, kuid tahetakse näha, sest usutakse inimeste poolt kirja pandud ja tõlgendatud Inimeste Aja Lugu.
Iga inimene maksab ise oma elu eest hinna, mis see temale endale maksma läheb – ta maksab iseendaga iseendale. Tänu ei ole pidev tänamine. Tänades teise teenimine on oma tähelepanu, kui oma jõu ja valguse teisele suunamine – iseenda tee teisele omistamine.
Uskudes ja soovides, et see, kes või mis on väljaspool iseennast iseenda tugevus, annab inimene ise oma jõu ära. Suunates oma tähelepanu enesest välja – kasvatab inimene väljaspool olevat Mina, oma Jumalat, iseendast suuremaks ja tugevamaks, sest ainult nii saab see olla inimese jaoks vajaminev. Suunates oma tähelepanu väljasolevale annab inimene loa ja võimaluse kasutada eneses olevat – märgib enese oma teise omana olevaks. Inimene ise on kodust ära – teist teenimas ja sellepärast on tema sees hügamishirmust tulenev üksindus. Inimene ise on iseennast üksinda jätnud.
Tänapäev on pealispind, mille all on see, mis on olemas. See, kes oli, see oli. Mis on, on selleks, et tänasena olles saaks homne tulla – iga inimene on osa tervikust. Igal inimesel, kes on olnud, on või saab olema, on oma Aeg olemas olla. See on seesama, kui päevast saab öö ja aastajad vahetuvad – inimese elu on Aeg, inimese Inimesena olemas olemise Aeg.
Inimene on, sest on tema Aeg olla olemas – tema on oluline, sest loeb see, kuidas ja millisena tema oma aja sees elab. Tänan on tänu kõigile ja kõigele, mis olnud, on ja saab olema. Kõigile ja kõigele sellest, millest inimene on, millele annab ja saab osa. Inimese tasakaalupunkt on hingamine. Hingamine sügavale enese sisse ja sügavalt enese seest välja. Inimese kese on inimese sees. See on teadmine – OLEN. Inimene ise on Valgus ja iseendana olemas olemise tugevus – hinga ja avane – täida ise ennast.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Kui inimene elab tõestades oma elu elamist, siis ei ole ta enese sündi inimesena veel vastu võtnud
Emotsionaalne vabadus saabub hetkest, mil sa ei osale olukordades, mis sind lõhuvad
