Oli 2010. aasta 13. juuni, kena päikseline pühapäev ja kell sai kaks – võite arvata, milline elevus ja ärevus mul sees oli, kui Raadio 2 eetrisse paiskus esimene “Hallo, Kosmos!”, kus jutustasime Igor Volkega UFO-dest. Lisaks eetriärevusele, et kuidas uus saade õnnestub, oli kerge sisemine võbin ka seetõttu, et teatavasti Rahvusringhääling just alternatiivteemadest ja paranormaaliast üleküllastunud polnud, pigem vastupidi – asusin näppima ju suhteliselt kenasti eemal hoitud valdkonda, mis nüüd tuttavasse ja turvalisse keskkonda immitses. Aga aeg avardumiseks oli küps ja nii see mõnede skeptikute õudusunenägu algaski. Kuna nende jaoks on see 1,2%, mis R2 nädalaprogrammist kulub alternatiivsete maailmavaadete ja eluviiside tutvustamisele liig mis liig, siis muidugi polnud nad koonrid ja juba aasta hiljem pälvis saade Skeptik.ee aastapreemia, mis nüüd R2 Aasta Fenomeni ja Ulmefilmi auhinna kõrval mu elutoa riiulit kaunistab.
Kõige selle juures aga ilmnes üks oluline asjaolu, millest on väga raske mööda vaadata: inimesed tahtsid seda kõike kuulata ja mitte vähe! Saatele tekkis kohe suur kuulajaskond, kus on esindatud tõenäoliselt pea kõik ühiskonnakihid, elualad, vanusegrupid – mehed ja naised, noored ja vanad, linnas ja maal, rikkad ja vaesed, haritud ja harimatud, usklikud ja uskmatud. Sest me kõik tahame ju teada, mille põnevaga maailm meid veel kostitab peale argipäevaga seotud teemade. Kõik saates käsitletu elab ja toimetab ju siinsamas, meie sees ja ümber – miks mitte seda siis uurida ja vaadelda ning mõista püüda.
Inimlik uudishimu on üks meie tsivilisatsiooni edasiviivatest jõududest, mis on viinud meid uute ja suurte avastusteni, kuni Kuu peal kõndimiseni (ametlikult teadaolevalt vähemalt sinnani, mine tea kas ja kuhu veel). Soov saada teada, mis või kes peitub millegi taga ja sees, milline on kõike käivitav jõud, kuidas see kõik on kokku pandud, ja misjaoks – läbi nende küsimuste on toimunud väga paljud läbimurded. Samas on inimloomuse omaduseks hoida kinni tuttavast ja turvalisest ning püüda elimineerida kõik, mis seda ähvardab.
Kuulsaim näide mittemõistetud teisitimõtlejatest on ilmselt Galileo Galilei, kes 1632. aastal avaldas Firenzes oma raamatu “Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi vahel”, kus ta tutvustas heliotsentrilist maailmavaadet ja tänu millele kirik talle inkvisitsioonikohtus eluaegse vanglakaristuse määras. Läks mööda kolm ja pool sajandit enne kui Rooma katoliku kiriku pea paavst Johannes Paulus II ametlikult tunnistas, et kirik eksis ja tegemist oli oma aja ühe suurima uurija ja teadlasega.
Paradoksaalsel moel kehtestatakse ja valideeritakse meie maailma õige ja vale tänasel päeval teadustemplis ning kõik oma ala galileod, kes praegusesse tõenduspõhisesse maailmapilti ei mahu, saavad endale umbluu-templi otsaette ning utsitatakse ühiskonna peavooluvaate poolt läbi kui võimalikud ohud meie elule. Loomulikult on eluterve skeptitsism vajalik. Ja muidugi on kogu maailmas ja igas eluvaldkonnas šarlatane, ärimehi, omakasupüüdjaid, pettureid ja muid mahhinaatoreid. Aga samamoodi on ka suure südamega helgeid päid, kes soovivad elu ja maailma paremaks muuta, luua midagi uut ja erilist, kes näevad ka silmale nähtamatut ja veel masinatega mõõtmatut, kelle ilmavaade on avaram kui tavateadvusega tajuda suudakski, kellel on visioonid võimalikust õnnelikust tulevikumaailmast, mis hakkab end meile ilmutama võibolla alles mõne inimpõlve pärast.
Kunagi vaid ulme valda kuulunu on juba täna meie argipäev: maailmakuulus briti leiutaja ja ulmekirjanik Sir Arthur C. Clarke teadis, et “Igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast” ja ennustas juba aastal 1964 interneti, 3D printimise ja virtuaalselt kaugjuhitava kirurgia teket; George Orwell kirjeldab oma 1949. aastal ilmunud tähtteoses “1984” jälgimisühiskonda – täna jääb keskmine Londonis ringi liikuv inimene päevas 300 kaamerasse, internetijälgimise mastaapsusest rääkimatagi; tänaseks täiesti tavalist skaipimist kirjeldas Hugo Gernsback juba aastal 1911 telephot’ina ning Jules Verne tegelased maandusid Kuul juba aastal 1865 (Apollo 11 aga reaalselt 1969. aastal). Lisa veel H. G. Wells, Aldous Huxley, Ray Bradbury, Stanislav Lem ja paljud teised visionäärid, kelle ulmelised ideed on tänu julgetele avangardistidele, eesliini teadlastele ja ettevõtjatele meie tänane argipäev.
Seetõttu soovin meile kõigile arukat mõtlemist, kainet ja rahulikku meelt ning loodan, et suudame ikka mõista, mitte hukka mõista. Kõiki teisitimõtlejaid, ka neid, kes ei loe Telegrami ja Alkeemiat, ei kuula saadet “Hallo, Kosmos!” ning on valinud teise tee ja elamise viisi. “Ainuke viis teada saada, mis on võimalikkuse piirid, on minna neist mööda võimatusse,” teadis Arthur C. Clarke, nii et üsna tõenäoliselt on viie aasta pärast see ajakiri, mida täna käes hoiate, kogu maailma kiire arengu ja kirevuse seas juba üsna tavaline lektüür ning meid vaimustavad juba uued alternatiivsed võimalikkused. Optimistina loodan, et kümne aasta pärast kohtume ehk juba kohvikus Kuul, veerand sajandi pärast ehk teleporteerume eksoplaneetidele ja loome maailma oma teadvuse väel. Seniks aga jõudu elu uurimisel ja raugematut avastamisvaimu!
Autor: Ingrid Peek, Raadio 2 saate “Hallo, Kosmos!” autor ja Alkeemia.ee toimetaja
Kolumn ilmus ajakirja sisu kohta SIIT.
“Hallo, Kosmos!” põnevad sise- ja väliskosmilised audiorännakud on Raadio 2 eetris pühapäeviti kell 14-16. Liitu Kosmonautide klubiga facebookis ja kuula varem eetris olnud saateid R2 arhiivist. Saatesarja uus hooaeg stardib septembris.
