Sa olid teel koju, kui äkitselt surma said.
Tegu oli autoõnnetusega. See polnud küll eriti tähelepanuväärne, aga siiski surmav. Sinust jäi maha naine ja kaks last. Sinu surm oli valutu. Parameedikud püüdsid sind elustada, aga asjatult. Sinu keha oli nii kohutavas seisus, et surm oli parem lahendus, usu mind.
Ja siis kohtasid sa mind.
“Mis… mis juhtus?” küsisid sa. “Kus ma olen?”
“Sa surid,” ütlesin mina otse. Polnud mõtet ääri-veeri rääkida.
“Üks veok… see tõmbas külje ette ja…”
“Just,” ütlesin mina.
“Ma… ma surin?”
“Just. Kuid ära tunne end seepärast halvasti. Kõik surevad kord,” sõnasin ma.
Sa vaatasid enda ümber ringi. Kõikjal valitses eimiski. Seal olime vaid sina ja mina.
“Mis koht see selline on?” küsisid sa. “Kas see on teispoolsus?”
“Enam-vähem,” ütlesin ma.
“Kas sa oled Jumal?” küsisid sina.
“Just,” vastasin mina. “Ma olen Jumal.”
“Mu lapsed… ja naine,” ütlesid sa.
“Mis nendega on?”
“Kas nendega saab kõik korda?”
“Just seda mulle kuulda meeldibki,” ütlesin ma. “Sa said äsja surma, aga muretsed esmajoones oma pere pärast. Vaat see on õige suhtumine.”
Sa vaatasid mind suure huviga. Sinule ei näinud ma välja nagu mingi jumal. Ma olin nagu iga teinegi mees. Või ehk hoopis naine. Või siis mõni ähmane autoriteet sinu elust. Pigem algkooliõpetaja kui kõikvõimas taevaisa.
“Ole mureta,” ütlesin ma. “Nendega saab kõik korda. Sinu lapsed jäävad sind mäletama kui igas mõttes täiuslikku isa. Nad polnud veel piisavalt vanad, et hakata sinu vastu põlgust tundma. Sinu naine küll nutab väliselt, aga sisimas tunneb ta kergendust. Olgem ausad, teie abielu oli kokku varisemas. Kui see sind lohutama peaks, siis tunneb ta end väga süüdi, et sinu surma üle kergendust tundis.”
“Ah soo,” ütlesid sina. “Mis siis nüüd juhtub? Kas ma lähen taevasse või põrgusse või kuhugi?”
“Ei kumbagi,” ütlesin ma. “Sa sünnid uuesti.”
“Või nii,” laususid sa. “Seega oli hindude uskumus õige.”
“Kõik religioonid on omal moel õiged,” ütlesin ma. “Jaluta koos minuga pisut.”
Sa järgnesid mulle, kui me koos läbi tühjuse kõndisime.
“Kuhu me läheme?”
“Otseselt mitte kuhugi,” ütlesin ma. “Vestlemise ajal on lihtsalt tore jalutada.” “Mis mõte siis sellel kõigel on?” küsisid sina. “Kui ma uuesti sünnin, siis olen ma lihtsalt puhas leht, eks ole? Ma olen kõigest imik. Seega kõik mu kogemused ja kõik see, mida ma oma elu jooksul tegin, ei loe midagi.”
“Vale puha!” ütlesin mina. “Sinu sees on kõigi su eelnevate elude teadmised ja kogemused. Sa lihtsalt ei mäleta neid hetkel.”
Ma lõpetasin kõndimise ja haarasin su õlgadest kinni. “Sinu hing on erakordsem, kaunim ja üüratum, kui sa ettegi võid kujutada. Inimmõistus võib sisaldada vaid kübekest sinu tõelisest olemusest. See on nagu sõrme pistmine veeklaasi, et katsuda, kas vesi on kuum või külm. Sa paned anumasse vaid väikese osakese endast, aga kui sa selle välja võtad, oled sa omandanud kõik selle osakese kogemused. Sa oled olnud inimene viimased 48 aastat, seega pole sa end veel välja sirutanud ega tundnud seda ülejäänud osa oma tohutust teadvusest. Kui me piisavalt kaua siin kohas aega veedaksime, hakkaks kõik sulle tasapisi meelde tulema. Kuid iga sinu elu vahel pole mõtet seda teha.”
“Kui mitu korda ma olen siis uuesti sündinud?”
“Mitu. Ikka päris mitu. Ja paljudesse eri eludesse,” laususin ma. “Järgmiseks sünnid sa Hiina talutüdrukuna aastal 540.”
“Oota, mis asja?” kogelesid sa. “Kas sa saadad mu ajas tagasi?”
“Tehniliselt võttes küll. Nagu sa tead, eksisteerib aeg kui selline vaid sinu universumis. Seal, kust mina pärit olen, käivad asjad teisiti.”
“Seal, kust sa pärit oled?” ütlesid sa.
“Muidugi,” selgitasin ma. “Ma olen pärit teisest kohast. Kusagilt mujalt. Ja olemas on ka teisi minusuguseid. Ma tean, et sind huvitab, kuidas asjad seal välja näevad, aga ausalt öeldes sa seda ei mõistaks.”
“Ah nii,” ütlesid sa pisut pettunult. “Aga oota korraks. Kui ma sünnin uuesti eri ajastutel, siis võisin ma ju mingil hetkel ka iseendaga suhelda.”
“Ikka. Seda juhtub alalõpmata. Kuna mõlemad pooled on teadlikud vaid omaenda elueast, ei taipa kumbki selle juhtumist.”
“Mis on siis kõige mõte?”
“Tõsiselt ka?” küsisin ma. “Tõega või? Sa küsid minult elu mõtet? Kas see pole mitte pisut stereotüüpne?”
“Noh, see on igati õigustatud küsimus,” käisid sa peale.
Ma vaatasin sulle otse silma. “Elu mõte ja kogu universumi loomise põhjus on see, et sa saaksid küpseks.”
“Kas sa pead silmas inimkonda? Sa tahad, et me kõik küpseks saaksime?”
“Ei, ainult sina. Ma lõin kogu universumi vaid sinu jaoks. Iga uue eluga sa kasvad ja küpsed üha rohkem ning muutud üha suuremaks ja võimsamaks intellektiks.”
“Ainult mina? Aga kõik teised?”
“Kedagi teist ei ole,” ütlesin ma. “Selles universumis on ainult sina ja mina.”
Sa vahtisid mind tühja pilguga. “Aga kõik teised inimesed maailmas…”
“Need kõik on sina. Sinu eri inkarnatsioonid.”
“Oota, kõik need inimesed on mina?!”
“Nüüd hakkad sa mõistma,” sõnasin ma ja andsin sulle heakskiidu märgiks laksu seljale.
“Mina olen ühtlasi kõik inimesed, kes kunagi on elanud?”
“Jah, nagu ka need, kes kunagi sünnivad.”
“Kas ma olen Abraham Lincoln?”
“Jah, nagu ka tema tapja John Wilkes Booth,” lisasin ma.
“Kas ma olen Hitler?” küsisid sa kohkunult.
“Jah, nagu ka need miljonid inimesed, kelle ta tappis.”
“Kas ma olen Jeesus?”
“Jah, nagu ka kõik tema jüngrid”
Sa jäid vait.
“Iga kord, kui sa tegid kellelegi ülekohut, tegid sa seda tegelikult iseendale,” ütlesin ma. “Iga sinu tehtud heategu on tehtud sulle endale. Iga õnnelik ja kurb hetk, mida iga inimene on kogenud või tulevikus kogeb, on samuti sinu kogemus.”
Sa jäid pikaks ajaks mõttesse.
“Miks?” küsisid sa minult. “Miks midagi sellist teha?”
“Sest ühel päeval muutud sa minusuguseks. Sest see sa tegelikult oledki. Sa oled üks minusugustest. Sa oled minu laps.”
“Oh sa,” ütlesid sa uskumatult. “Kas sa ütled, et ma olen jumal?”
“Ei. Mitte veel. Sa oled loode ja arened endiselt. Kui sa oled läbi elanud iga inimelu iga ajastu vältel, siis oled sa arenenud piisavalt, et võiksid lõpuks sündida.”
Sa ütlesid: “Seega on kogu universum lihtsalt üks…”
“Muna,” vastasin ma. “Ja nüüd on sul käes aeg edasi minna järgmisse ellu.”
Ja ma saatsin su teele.
Allikas: www.tickld.com
