Nendel raamatulehekülgedel kohtud paljude kaunite küpses eas naistega, kes lubasid meid oma mõttemaailma, jagades oma elukogemusi ning teadmisi ajaga seotud muutustest. Need naised võiks olla inspiratsiooniks kõigile, et väärikas kulgemine ajas on vaatamata kõigele rõõmus protsess. See on võimalus elada teadlikult oma elu ning uudishimu ja elutahe ajas ainult kasvavad.
Loe, mida kirjutab vanemaks saamisest 68 a näitleja Külliki Saldre
Milline on teekond naisena sinu jaoks olnud ja mida on naine olemine sinu jaoks tähendanud?
Huvitav, ma ei ole kunagi endast kui naisest mõelnud – ma mõtlen endast kui inimesest, aga oma soo peale pole ma kunagi väga mõelnud. Minus oli väga pikka aega palju sellist naiivset last ja on siiamaani. Meie õpetaja Panso rõhutas ikka, et säilitage endas laps, see mängiv laps, ja mulle tundubki, et minu lapsed on minust märksa küpsemad ja täiskasvanulikumad. Mul oli pikk väljaveninud lapsepõlv ja mingil ajal ma isegi ei uskunud, et ma võin üldse kunagi emaks saada. Ühel hetkel ma olin aga ema, ja ma arvan, et see ongi minu kõige olulisem roll naisena. Samas see, mille kaudu ma ennast mõtestan või endast mõtlen, on ikkagi minu kutsetöö. Kui mõelda põhjustele, miks ma näitlejatöö valisin, siis oli see võib-olla alateadlik soov saada iseendast vapramaks, julgemaks, ja eelkõige ongi see olnud minu teekond iseendani.
Milline on su suhe iseendaga?
Vahelduv. Ma arvan, et olen hakanud tasapisi endaga rahu tegema – ma olin pikka aega iseendaga hädas, sest miski mulle enda juures eriti ei meeldinud ja ka enesekindlusega olid suured probleemid. Ma tundusin endale nii kohmaka ja liiga suurena. Mäletan, kuidas Velda Otsus ütles, et näitlejannad peavad olema ikka väikesed ja haprad olevused. Velda Otsus oli mu suur lemmik, suur-suur iidol, ja ma olen väga õnnelik, et olen näinud teda mängimas ja temaga koos saanud laval olla. Olen üldse väga õnnelik, et mind peale lavakunstikateedrit suunati Draamateatrisse, kus mängisid lisaks temale veel sellised vanakooli näitlejad nagu Aino Talvi, Jüri Järvet, Kaarel Karm ja Ants Eskola. See sisemine väärikus, mida nad endas kandsid, oli justkui mingi teise aja väärikus – nemad teadsid mingit teist aega, millest mina midagi ei teadnud. Ja ma õppisin muidugi veel ka enesekehtestamise oskust.
Millised on sinu kogemused ema ja laste suhetega?
Selle üle olen õnnelik, et saan oma tütrega kõigest rääkida, kuigi ta võib mulle ka väga teravalt öelda ja mõnikord ma olen solvunud, sest ta valab oma paha tuju mulle kaela. Olen püüdnud mitte solvuda, et mitte korrata oma ema käitumismustrit, kuigi saan tagantjärgi aru, et minu emal ja kogu nende põlvkonnal oli kohutavalt raske. Ema tahtis väga kunsti õppima minna, aga olud olid vastu. Vanaisa oli piirivalvur, viidi vangi ja lasti millalgi maha. Vanaema küüditati. Ema jäi üksinda. Mu õde Krista läks Tartu Kunstikooli õppima, ta on muuseas teatrikunstnik, ja teatud mõttes elas ema justkui läbi Krista. Mina tundsin ennast kõrvalejäetuna ja mu suhted emaga olid keerukamad.
Mida on sulle õpetanud suhted meestega?
Pean tunnistama, et oma meeste valimine on mul ebaõnnestunud. Halvad valikud on aga õpetanud mind ennast tundma, olen aru saanud, mis mulle tegelikult oluline on ja mis mitte.
Milline oleks selline suhe, mida sa naudiksid?
Esimene asi on muidugi see, et meil peaks olema sarnane huumorimeel, et meid ajaksid naerma sarnased asjad, ja et mul oleks huvitav. Pigem sõber, kes annab mulle ka hingamisruumi. Mul on väga vaja oma isiklikku ruumi ja ma naudin vahel üksinda olemist. Ja oluline on, et raskustest saadakse kahekesi koos üle.
Kui sul on tõsiselt raske olnud, kuidas sa siis oled ennast turgutanud ja mis on sind aidanud?
Võime ja oskus iseenese üle naerda on mul aidanud terve elu ennast püsti hoida. Ma üritan asju vaadelda erinevatest vaatepunktidest ning mitte võtta iseennast ülemäära tõsiselt ja traagiliselt, sest lõppeks ma tajun ennast ikkagi vaid liivaterana. Ja ma mõtlen selle peale, kui palju on tõeliselt traagilise elusaatusega inimesi, näiteks emad, kes peavad oma lapsi matma, mida ma ei suuda endale isegi ette kujutada.
Kas on midagi, mida sa elus kahetsed?
Võiksin ju oma valikuid elukaaslaste osas kahetseda, aga kaks last on suur kingitus ning sellepärast ma tegelikult polegi kahetsust tundnud. Kahetsemine on üldse üsna mõttetu tegevus.
Kui palju sa pöörad tähelepanu välimusele?
Ilmselt tänu näitlejatööle suhtun sellesse väga rahulikult. Kui ma mõtlen, mis on ilu, siis ma arvan, et kõige ilusam on ikkagi loomulikkus. Et olen just täpselt selline, nagu olen – see on minu elu ja see on minu nägu.
Kuidas sa oled kohanenud vanemaks saamisega? Mida vanus sinu jaoks tähendab?
Kui mõelda vanusest kui vananemisest, siis see mingil määral ikka mõjutab. Sul on vähem energiat ja vähem jõudu ja sa pead üsna täpselt arvestama oma suutlikkusega. Samas võin end teinekord ka üllatada. Eile, kui ma mõtlesin selle peale, et kas ma olen vana ja kas ma tunnen end kuuekümne kaheksasena, siis ma tundsin küll, et tahaks öelda, et oh ei, ma ei tunne end üldse kooskõlas selle vanusega. Aga näiteks mõnel hommikul, kui ma pean üles tõusma ja kõik kohad valutavad, siis ma tunnen end saja-aastasena. Kui ma õhtul etenduselt tulen, siis on mul energiat ja ma justkui elustun ja siis võin küll öelda, et olen viiskümmend viis ja natuke peale. Ühesõnaga, vanusega ongi nii, et see sõltub hetkest, tervislikust seisundist või väsimuse astmest. Minu jaoks on vananemisega seotud veel üks selline asi, et ma tunnen ennast siin maailmas järjest võõramaks jäävat. Mul ei ole tehnoloogiaga head suhet – ja mul ei ole kunagi tehnoloogia vastu ka huvi olnud. Ma tahan inimestega kokku saada, nendega suhelda, näost näkku rääkida. Aga see maailm, mis praegu tehnoloogia arenguga peale tuleb, selles on midagi nii agressiivselt ennast kehtestavat, ja seda on natuke liiga palju.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tiina Ristimetsa ja Olga Makina raamatust “Aeg. Teekond nimega Naine”.
