Mõni nädal hiljem jalutame mööda sedasama Ipanema randa ja minu ehmatuseks on kohalikud naised kõik vägagi matsakad. Kus on need saledad pihad ja pringid pepud, mida mulle lubati?! Ja mida need inimesed omati söövad, et nad nii ülekaalulised on? Kas nad tervislikust toidust pole midagi kuulnud?
Brasiilia on nagu suur turg, letid puu- ja juurviljade all lookas, see maa on lausa “tervislikult toitujate paradiis,” nagu märkis mu reisikaaslane. Leian end ikka ja jälle inimesi läbi päikeseprillide põrnitsemas ja hinnanguid andmas: “Nii noored ja juba nii paksud”. “Nii paksud, kuid ometi nii rahulolevad ja rõõmsad,” pean samuti tunnistama.
Ümberringi on portugalikeelne rõõmus jutuvadin, emad ehitavad lastega liivalosse, tüdruk sädistavad telefonitsi sõbrannadega, poisid taovad veepiiril jalgpalli. Kõik on pingevabad ja loomulikud.
Tunnen, kuidas mu õlad lõdvestuvad.
Sisemaale jõudes löön pousadas korvtoolis mõnuledes lahti David Icke´i raamatu “Mina olen mina! Mina olen vaba!”: “Hei, vaata seda vormikat päevitunud blondiini, kellele me maksime suurt raha, et ta rannas oma tagumikku keerutaks! Osta meie superkreemi ja sinagi võid olla selle blondiini asemel!” ironiseerib autor reklaamitööstuse üle.
Mu jumal! Ma olen idiootlike reklaamide ohver! Suure tõenäosusega ei tea need Ipanema naised taolistest reklaamidest midagi. Nad ei kasuta imettegevat tagumikukreemi ega tunne ühtegi sellist blondiini.
Töönädal on läbi. Kohalikud laotavad liivale oma papakoivärvilised rannalinad ning heidavad koos liibuvate seelikute ja nappide nabapluusidega endalt ka töönädala stressi. Puhkus, lõdvestus, rahulolu. Vabadus olla selline, nagu olen.
Vabadus olla hetkes ja tõmmata läbi kõrre jahutavat kookosemahla. Paradiis! Ühtäkki tunduvad väga paljud maailma asjad, seal hulgas figuur, tselluliit ja tagumikukreem täiesti tühised. Brasiillaste oskust end lõdvaks lasta ja nautida on ilus vaadata ja tajuda.
Üle Kariibimere kodu poole lennates tean, et Ipanema ongi see koht, kus on kõige ilusamad inimesed.
Autor: Kadi Kütt
