Pereterapeut Katrin Saali Saul soovitab:
“See on suurepärane raamat, mille paigutaksin psühholoogia kirjanduse kohustusliku lugemise hulka. See raamat on kõigile neile, kellele tehakse suhetes haiget. Beverly Engel seletab lahti, miks on ennast kehtestada nii raske ja õpetab, kuidas emotsionaalse vägivalla nõiaratast peatada. Aga see raamat annab mõtlemisainet meile kõigile, et ära tunda omaenda käitumismustrites emotsionaalselt vägivaldseid jooni. Visaku esimene kivi see, kes tunneb, et tema on näiteks sellest täiesti puhas, et ta ei karista kunagi kedagi pika vaikimisega …
Nii mitmeski mõttes on emotsionaalne vägivald palju kahjustavam kui füüsiline väärkohtlemine. Nähtavat jälge justkui ei jää. Enamasti on aga emotsionaalse vägivalla armid kauaaegsemad kui füüsilise löögi korral. Eriti siis, kui see toimub lapsepõlves.
Füüsiline vägivald on sageli tsükliline – vägivaldsed episoodid vahelduvad mesinädalate perioodidega täis kahetsust, tähelepanu, hoolimist. Emotsionaalne vägivald aga võib toimuda igapäevaselt. Selle tagajärjed on kahjustavamad, sest see toimub sageli ja ilma „puhkuseta”, mis võimaldaks emotsionaalselt vahepeal kosuda.
Emotsionaalne vägivald on füüsilisest väärkohtlemisest laastavam ka seepärast, et ohvrid kalduvad ise ennast süüdistama. Kui keegi sind lööb, on lihtne näha, et lööja on süüdi, kuid kui sinu vastu pööratud vägivald on salalik – vihjed või väited, et sa oled kole, halb ema või isa, loll või ebakompetentne -, siis võib kergesti juhtuda, et hakatakse ennast selles kõiges süüdistama. Enesehinnang langeb, usk enesesse kaob.
Emotsionaalne vägivald tekitab ohvrites tohutu häbi – kuidas ma lasen seda endaga juhtuda, miks ma seda lõpetada ei suuda! Kui inimene on emotsionaalset vägivalda piisavalt kaua ja piisavalt intensiivselt kogenud, hakkab ta uskuma, et ta ei väärigi austust ja armastust.
