Iidsed tolteekide õpetused

Tuhandeid aastaid tagasi tunti tolteeke kogu Lõuna-Mehhikos kui „naisi ja mehi, kes teavad“. Antropoloogid on tolteekidest rääkinud kui rahvusest või rassist, kuid tegelikult olid nad teadlased ja kunstnikud, kes moodustasid iidseid vaimseid tarkusi ja kogemusi uuriva ning säilitava seltskonna. Meistrid (nagual) ja õpilased tulid kokku Teotihuacanis, Mexico City piiridest väljas paiknevas iidses püramiidide linnas, mida tunti kui kohta, kus „inimesest saab jumal“. Üle aastatuhande sunniti nagual’e esivanemate tarkusi varjama ja nende olemasolu salgama. Eurooplaste vallutus koos mõne õpipoisi isikliku võimu ülbe kuritarvitamisega muutis vajalikuks tarkuse peitmise nende eest, kes polnud ette valmistatud selle arukaks kasutamiseks või kes oleksid võinud seda tahtlikult isikliku kasu eesmärgil kuritarvitada. Õnneks kandus tolteekide esoteeriline tarkus siiski põlvkondade kaudu mööda erinevaid nagual’ide liine edasi, kirjutab don Miguel Ruiz oma raamatus „Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat“.

Ehkki see oli sajandeiks saladuseloori mähitud, ennustasid iidsed prohvetid, et saabub ajastu, kui nende tarkuste edastamine inimestele osutub vajalikuks. Nüüd on Kotka Rüütli liinist põlvnev nagual Miguel Ruiz saanud juhendust jagada meiega tolteekide võimsaid õpetusi. Tolteekide teadmused pärinevad samast põhilisest terviktõest nagu kõik pühad esoteerilised traditsioonid kogu maailmas. Ehkki tolteekide pärimus pole religioon, austatakse kõiki kunagi maa peal õpetanud vaimseid meistreid. Kuigi õpetus on vaimne, saab seda kõige paremini iseloomustada kui elulaadi, mis eristub valmis juurdepääsuga õnnele ja armastusele.

Suitsune peegel

Kolm tuhat aastat tagasi elas mäge dest ümbritsetud linnas üks inimene, samasugune nagu sina ja mina. Õppides arstiteadust, tahtis ta omandada esiisade tarkust, kuid ta ei nõustunud täielikult kõige sellega, mida õppis. Ta tundis südames, et midagi peab veel olema.

Kord, kui mees oma koopas magas, nägi ta unes, et vaatab omaenda magavat keha. Ta tuli noorkuu ööl koopast välja. Taevas oli selge ja ta nägi miljoneid tähti. Siis juhtus temas midagi, mis ta elu igaveseks muutis. Ta vaatas oma käsi, tunnetas oma keha ja kuulis iseenda häält ütlemas: „Ma olen valgusest tehtud. Ma olen tähtedest tehtud.“ Ta vaatas uuesti tähtede poole ning taipas, et tähed pole need, mis loovad valgust, vaid pigem on valgus see, mis loob tähti. „Kõik on tehtud valgusest,“ sõnas ta, „ja vahepealne ruum ei ole tühi.“ Ta teadis, et kõik olemasolev on üks elav olend ning valgus on elu sõnumitooja, sest see on elus ja sisaldab kogu infot.

Siis mõistis ta, et kuigi ta on tähtedest tehtud, pole ta need tähed. „Ma olen tähtede vahel,“ mõtles ta. Nii nimetas ta tähed tonal’iks ja valguse tähtede vahel nagual’iks ning ta teadis, et see, mis lõi nende kahe vahel harmoonia ja ruumi, on Elu või Kavatsus. Ilma Eluta ei saanud tonal ja nagual eksisteerida. Elu on absoluudi jõud, ülim, Looja, kes kõike loob.

Ta avastas järgmist: eksistentsis on kõik ühe elusolendi kuulutus, keda me nimetame Jumalaks. Kõik on Jumal. Ja ta jõudis järeldusele, et inimtaju on lihtsalt valgust tajuv valgus. Ta nägi ka, et mateeria on peegel – kõik on peegel, mis peegeldab valgust ja loob selle valguse peegeldusi – ja illusoorne maailm, unenägu, see on nagu suits, mis ei lase meil näha, mis me tegelikult oleme.

„Tõeline meie on puhas armastus, puhas valgus,“ ütles ta. See arusaamine muutis ta elu. Nüüd, kui ta teadis, mis ta tegelikult on, vaatas ta ümberringi teisi inim olendeid ja kogu loodust ning oli rabatud sellest, mida nägi. Ta nägi iseennast kõiges: igas inimeses, loomas, puus, vees, vihmas, pilvedes, maapinnas. Ja ta nägi, et Elu paneb tonal’it ja nagual’it kokku eri viisi, et luua Elust miljoneid kuulutusi.

Paari hetkega taipas ta kõike. Ta oli väga erutatud ja ta südant täitis rahu. Ta suutis vaevu oodata, millal saab oma rahvaga jagada seda, mida oli avastanud. Kuid kogetu seletamiseks puudusid sõnad. Ta püüdis teistega rääkida, kuid nood ei mõistnud. Nad nägid, et ta oli muutunud, et tema silmist ja häälest kiirgas midagi kaunist. Nad märkasid, et ta ei mõista enam kellegi ega millegi üle kohut. Ta polnud enam selline nagu kõik teised. Ta mõistis kõiki hästi, kuid keegi ei mõistnud teda.

Nad uskusid, et ta on Jumala kehastus, ja ta naeratas, kui seda kuulis, ning lausus: „See on tõsi. Olen Jumal. Aga teie olete ka Jumal. Me oleme sama, teie ja mina. Me oleme valguse peegeldused. Me oleme Jumal.“ Ent inimesed ei mõistnud teda sellegipoolest. Ta oli avastanud, et on ülejäänud inimestele peegel, peegel, milles ta võis iseennast näha. „Igaüks on peegel,“ ütles ta. Ta nägi ennast kõigis, kuid keegi ei näinud ennast temas. Ja ta mõistis, et kõik elasid unes, kuid ilma teadvustamata, teadmata, mis nad tegelikult on.

Nad ei saanud näha teda kui iseendid, sest peeglite vahel oli udu- või suitsusein. Ja selle uduseina oli tekitanud valguspeegelduste tõlgendus, see oli inimeste unenägu. Siis teadis ta, et unustab peagi kõik, mida oli õppinud. Ta tahtis mäletada kõiki kogetud visioone ja nii otsustas ta end kutsuda Suitsuseks Peegliks, et alati teada: mateeria on peegel ja suits seal vahel on see, mis takistab meid teadmast, mis me oleme. Ta ütles: „Olen Suitsune Peegel, sest vaatan iseennast teis kõigis, kuid me ei tunne üksteist ära meie vahel oleva suitsu tõttu. See suits on unenägu ja peegel oled sina, unenägija.“

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust „Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat“.

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.