20. sajandil hoiti ufoinformatsiooni valdavalt ilmaliku võimkonna kontrolli all, seda eeskätt läbi luure ja armeestruktuuride. Täpsem oleks öelda, et võimkonnas olid ja on grupid, kes on informeeritud ja sedakaudu arengute suunajad – enne Teist maailmasõda “Ahnenerbe” kaudunatsi-Saksamaal, KGB ja GRU kaudu Nõukogude Liidus.
Eriti ilmekalt avaldus suurriikide vajadus ja soov kontrollida infot nähtuse olemasolu kohta. USA on hea näide sellest, kuidas ülisalajase informatsiooniga toimetati legitiimsetest struktuuridest osavalt mööda minnes. Erinevad luureorganisatsioonid ja armee, erinevad relvaliigid ning juhtstruktuurid killustasid vaatlusinformatsiooni kogumise ja tulemused selliselt, et meedial ja tsiviiluurijatel oli raske, kui mitte võimatu informatsiooni nähtuste kohta jälitada. Kontrolli sündmuste ja teema üle omasid valitsuskõrvased mõjuvõimsad avalikkusele vähe teada rühmitused (MJ 12, Bilderbergerid, Direktorite Büroo). Tellitud raportid, nagu “Project Blue Book” ja Colorado ülikooli nn Condoni raport teatasid “meie Matile” lihtsal ja usutaval moel, et ohtu sellest nähtusest USA julgeolekule ei ole.
Lisaks mitmete teadusmaailma arvamusliidrite artiklid, mis pidid kujundama ka akadeemilise enamuse ja avaliku sektori samalaadse arvamuse. Sellele lisati arvestatav naeruvääristamine teisitimõtlejate aadressil.
Samaaegselt lõi filmimaailm naeruväärseid tulnukalugusid ja lihtsaid klišeesid ufode teemal. Kõige selle tulemusena kujunes tavakodanikul, eriti aga haritud inimesel soov mitte kaotada enda tõsiseltvõetavust, kui ta usub ufodesse.
Britid kasutasid USAst märksa lihtsamat võtet, teatades avalikkusele, et teema on marginaalne ja sellega pole põhjust tegeleda. Viis-kuus aastat tagasi nende kaitseministeeriumi arhiivide avanemisel ja üleandmisel rahvusarhiivile ilmnes, et raporteid on kümneid tuhandeid ning osa neist aastakümnetepikkuse salastatuse märkega. Ka luureorganite eriraport nimetusega “Project Condign” näitab, kui põhjalikult ja mitmekülgselt olid eriorganid nähtustest informeeritud. Selles oli termini “UFO” kõrval kasutuses mõiste “tundmatu atmosfäärifenomen”(UAP, unidentified atmospheric phenomena), mis laiendas ettekujutust ja arusaamist tundmatu faktori ja nähtuse mitmekihilisusest.
Tänaseks võib öelda, et valitsused üldiselt ei tea ufonähtusest ja selle tõsidusest kuigi palju, küll aga mõningad selle liikmed, kes on kokku puutunud eespool mainitud eraisikute rühmadega. Seega on paljud uurijate päringud või otsingud ebatäpselt või valesti adresseeritud. Desinformatsiooni süvendamiseks toetatakse sageli kergekaalulisi vandenõuteooriaid ja adresseeritakse salastatus ebamääraselt vabamüürlastele. Haritud inimese jaoks on selline sudru-mudru sedavõrd tervele mõistusele vastanduv, et loomulikuks kujuneb distantseerumine ufoloogiast, parapsühholoogiast ja ufonähtusest enesest. Leebema suhtumise korral võib seda pidada ehk kaasaegseks pärimuseks, folklooriks, mille tõlgenduse iseloomu ja raamistikku võib igaüks valida vastavalt oma küpsusele ja informeeritusele.
Selle paradoksaalse olukorra taustal aga kehtib selge ja ühemõtteline nõue USA sõjaväelastele – ufoainelise sensitiivse informatsiooni avaldamine avalikkusele toob kaasa kümne tuhande dollari suuruse rahatrahvi ja kümneaastase vanglakaristuse. Riigid, mille ametiisikud teatasid kahe inimpõlve jooksul, et “selle teemaga ei tegeleta”, on avamas mahukaid arhiive.
Tänaseks on arhiivid avanud 16 riiki, seda pole teinud USA ja Venemaa. Esimene on tilgutanud kavalalt eriorganite hajutatud arhiivimaterjale (näiteks CIA arhiivist kolmteist miljonit lehekülge), teine aga lasknud sõna võtta kõrge positsiooniga ametiisikutel (Venemaa peaminister Dmitri Medvedev teatas 2014. aastal ufode ja tulnukate olemasolust ning tööst selle teemaga; erus olev kosmosevägede ülemjuhataja Nikolai Antoškin selgitas korduvatel esinemistel ufode kui maavälise mõistuse esindajate olemasolu).
21. sajandi algul on avalikkuse ette tulnud sadu väga kõrge ja erilise positsiooniga eakaid isikuid, kes südametunnistuse ajel, soovides uuele põlvkonnale anda teada, mis on tegelikult toimunud, on andnud ütlusi ja tunnistusi kokkupuutest ufode ja nende pilootidega. Eriti värvikas on Steven M Greeri juhitav Sirius-projekt (Disclosure Project – lahtisalastatuse projekt). Selle raames on tunnistusi andnud üle poole tuhande positsioonika inimese, sealhulgas astronaudid, kõrgemad sõjaväelased, teadlased, luure- ja valitsusasutuste esindajad ning erafirmade insenerid, kes on rakenduslikult kopeerinud mittemaiseid lennumasinaid ja kirjeldavad oma teenistuse käigus toimunud kokkupuuteid maavälisega.
Eriti väärivad tähelepanu viimastel aastatel Püha Tooli poolt tulnud mõtteavaldused ja tegevused. Paavst ise ning tema teoloogilised ja akadeemilised lähikondlased on korduvalt käsitlenud ufo- ja tulnukateemat. 2014. aastal teatas paavst Franciscus ühel missal oma valmisolekust ristida tulnukaid, kui nad selleks soovi avaldavad. Jõuliselt on aga levinud seisukoht, et tulnukad võivad olla ilma esmase patuta ja märksa täiuslikuma ilmavaatega kui meie.
Üks konservatiivsemaid akadeemilisi esindusi – Briti Kuninglik Akadeemia (British Royal Society) – on korraldanud viimasel kümnendil mitukonverentsi teemal “Kontakt maavälise mõistusega ja selle mõju teadusele ja ühiskonnale” (“The detection of extra-terrestrial life and the consequencesfor science and society” ja “Towards a scientific and societal agenda on extraterrestrial life”, 2010).
Ka ÜRO on täpsustanud mõne oma organisatsiooni (UNOOSA, United Nations Office for Outer Space Affairs) tegevusvaldkonda tulenevalt võimalikust kontaktist maavälise mõistusega.
Objektiivselt tuleneb suhtumise muutumine teaduse jõulisest arengust eksoplaneetide, eriti aga Maa-tüüpi planeetide avastamisest. Kui 1981. aastal, mil Tallinnas toimus SETI konverents (SETI – maavälise mõistusliku elu otsing, The Search for Extraterrestrial Intelligence), oli maailmaruumis kindlalt teada vaid üks täht (Päike), mille ümber on planeedid, siis tänaseks teame arvukalt tähti, mille ümber on registreeritud tuhandeid planeete. Planeetide avastamise tempo kasvab, mis tähendab,et kasvab ka elukõlbulike planeetide arv ja seega suureneb pidevalt mõistusliku elu avastamise võimalus.
Vatikanil on USAs Arizona osariigis Mount Grahamis väga hea kvaliteediga binokulaarne teleskoop, mille eesmärk on otsida maavälist elu. Teleskoobi ja käimasoleva projekti nimi on Lucifer (Large Binocular Telescope Near-infrared Utility with Cameraand Integral Field Unit for Extragalactic Research). Paradoks, kas pole? Teadusparadigma, klerikaalse dogma ja tegelikkuse vahel on arvestatav vastuolu: kui teadus alles otsib elementaarset elu maailmaruumist ja kirik kaalub, kas Jeesus oli tulnukas, väidavad paljud autoriteetsed isikud, et maaväline mõistus on juba siin, kontaktis mõnedega meie seast ning teeb koostööd mõne ringkonnaga. Veel enam – maailmapilti rikastatakse täna multiversumite ja paralleelmaailmade, musta aine ja energiaga. Mitu suurkonfessiooni ootab taevase, kosmilise kohtumõistja, lunastaja tulekut. Popkultuur on aga loonud ettekujutuse kontaktist maavälise supermõistusega kui tseremoniaalsest sündmusest, kus tulnukad peaksid meile end esitlema ning vastama meie teadlaste ja ajakirjanike mistahes küsimustele.
Arvan, et meie lapsepõlv hakkab mööda saama. Tegelikkus on toonud ja toob meile järjest korrektiive ja üllatusi ning kokkupuuted arenenumate tsivilisatsioonidega toimuvad täiuslikuma peegeldusastmega eluvormide tahte kohaselt. Meid ootab ees enese eksistentsiaalne avastamine (ühekordne või korduv kehastumine, elu eesmärk ja tähendus) koos eneseleidmisega maailmakõiksuses teiste omasuguste või teistsuguste seas. Avastame enese anomaalsuse või ordinaarsuse.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tulnukad – millised nad on ja kuidas nendega suhelda?
Alkeemia lugemisnurk. Eesti oma X-failid: “Teadsin, et nemad on siis nüüd tulnukad. Ja siis me hakkasime vestlema.”
Wikileaksi lekitatud dokumendid kinnitavad maavälise elu olemasolu
