Suurtel inimestel on armastus jagatud erinevateks osadeks: armastus kallima vastu, laste, ema, isa, töö, lemmiklooma, rahva, isamaa ja looduse vastu. Olen kuulnud inimesi väitmas, et nad armastavad neid kõiki eri moodi. Armastus jaguneb füüsiliseks ja vaimseks ja võibolla veel millekski. Ei saa ju ometi olla, et armastus on sama mehe ja isa vastu. Äkki on kohatu, sest armastust kallima vastu me seostame seksuaalsusega. Kuid armastustunne on üks ja sama. Kirg ja seksuaalsus on juba uued mängumaad. Armastustunne on kõige alus, kandev olemus. Me tunneme seda, kui võtame sülle vastsündinud beebi, silitame kassipoega, kuulame muusikat või vaatame päikeseloojangut. Kas ma armastan oma kassi nagu oma meest? Jah. Armastus ei tunne võrdlust, rohkemat ega vähemat, ta lihtsalt on. Pole kedagi vaja järjekorda panna, sest armastust jätkub kõigile ja see ei saa kunagi otsa, kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus "Õnnelik suhe".
Armastuse kogemisele on takistuseks pandud lõpmatu hulk tingimusi. Kõige suurem tingimus on vastuarmastuse ootus. Oma lähedastele inimestele paneme selle kummalise kohustuse.
