Katkend Robin S. Sharma raamatust „Kella 5 klubi“.
Ta oli suurepärane kõnemees. Tõeline Loitsulausuja. Oma kuulsusrikka karjääri lõpule lähenedes oli too kaheksakümnendates eluaastates mees saanud maailmakuulsaks kui inspiratsiooni pakkumise suurmeister, liidrioskuste meister ja siiras innustaja, kes aitas inimestel oma annet täiel määral rakendada.
Muutlikkusest, teadmatusest ja ebakindlusest täidetud kultuuris meelitasid Loitsulausuja üritused kohale staadionite kaupa inimesi, kes ihkasid elada loovusest, tootlikkusest ja jõukusest täidetud elu ning tegutseda ja olla viisil, mis tuleks tõeliselt inimkonnale kasuks. Et nad saaks elu lõpul endale öelda, et jätavad endast maha imelise pärandi ja annavad midagi märgilist järeltulevatele põlvkondadele.
Selle mehe töö oli unikaalne – see ühendas meie sisemist võitlustahet tugevdavad nõuanded ideedega, mis austasid seda sisemist poeeti, mis on peidus iga inimese südames. Tema sõnum näitas tavalistele inimestele, kuidas saavutada edu ärimaailma kõrgeimal tasandil, aga elada samas võluvalt rikkalikku elu. Nii jõuame tagasi selle imetlustundeni, mis oli meile omane enne, kui külm ja karm maailm hakkas oma keerukuse, pealiskaudsuse ja tehnoloogiasõltuvusega meie loomulikku geniaalsust raamidesse suruma.
Loitsulausuja oli pikk mees, ehkki eluaastate koorma all veidi küüru vajunud. Poodiumile astudes kõndis ta ettevaatlikult, samas graatsiliselt. Ta nägi oma hästi istuvas hallis valgete triipudega ülikonnas elegantne välja. Siniste raamidega prillid lisasid just vajalikul määral nooruslikult lahedat olekut.
„Elu on liiga lühike, et raisata oma talenti tühiste eesmärkide peale,“ rääkis Loitsulausuja tuhandete ees. „Kui sa sünnid, on sul võimalus ja ühtlasi kohustus legendaarseks saada. Oled loodud selleks, et viia ellu meistritöö nimetust väärivaid asju ja erakordselt tähtsaid eesmärke, et sinust saaks headuse jõud sellel tillukesel planeedil. Sa suudad taas enda kontrolli alla võtta oma ürgse andekuse selles tsivilisatsioonis, mis pole enam kuigi tsiviliseeritud. Sa taastad oma õilsuse üleilmses kogukonnas, kus enamik on ametis vaid ilusate kingade ja muude kallite asjade ostmisega ning pühendab vähe aega enesearengule. Juhivõimekuse rakendamine vajab – ei, nõuab – seda, et sa poleks enam küberzombi, kes on sõltuvuses kõikvõimalikest digividinatest. Sa pead loobuma enesekesksusest.
Kõik suured naised ja mehed selles maailmas on olnud andjad, mitte võtjad. Loobu üldisest eksiarvamusest, et võidab see, kel on kõige rohkem asju. Selle asemel tee kangelase tööd – see ei hämmasta su sihtgruppi mitte ainult originaalsuse ja kvaliteedi poolest, vaid ka sellega, et see aitab inimesi. Seda tehes soovitan sul ühtlasi pingutada selle nimel, et ka su eraelu oleks eetiline, imeliselt kaunis ja alati tasakaalus, et säiliks su sisemine meelerahu. Nõnda, mu sõbrad, lendate kõrgel koos inglitega. Jalutate jumalate kõrval.“
Loitsulausuja jäi korraks vait. Ta ahmis hiiglasliku sõõmu õhku. Ta hingamine muutus raskeks, kui ta visinal õhku sisse tõmbas. Ta vaatas kinganinade peale, mis olid nii hästi läikima löödud, et ka kõige nõudlikum kasarmuohvitser poleks osanud midagi ette heita.
Esireas istujad nägid, et mööda tema ajast räsitud, ent noorpõlves kindlasti kena nägu voolas alla üksik pisar. Ta pilk oli endiselt alla suunatud. Tema vaikimine ennustas äikest. Loitsulausujaga näis toimuvat midagi kummalist.
Mõned inimesed nihelesid ebamugavust tundes, kui pinge üha kerkis. Viimaks pani Loitsulausuja mikrofoni, mida ta vasakus käes oli hoidnud, ära. Vaba käega õngitses ta püksitaskust välja hoolikalt kokkuvolditud linase taskurätiku. Ta pühkis põske.
„Igaühel teist on elus mingi kutsumus. Igaühel teist on instinktiivne soov mõnes asjas suurepäraseks saada. Ükski siin ruumis viibija ei peaks jääma keskpäraseks halli massi hulgas ja võtma alandlikult vastu kollektiivselt ebaprofessionaalseid käitumisstandardeid, mis on meie tööstusettevõtete maastikul üha enam levinud. Piiratus ja takistused tulenevad vaid suhtumisest, mis on igapäevaselt omane liigagi paljudele tublidele inimestele, kes viimaks hakkavad uskuma, et tegelikkus ongi selline. See lausa murrab mu südame, kui ma näen, et nii paljud potentsiaalselt võimekad inimolendid jäävad kinni mingisse loosse ja põhjendustesse, miks neist ei võiks saada erakordseid inimesi nii eraeluliselt kui ka professionaalsel tasandil. Peate meeles pidama, et vabandus on meelitaja, hirm on valetaja ja kahtlus on vara.“
Paljud noogutasid. Mõned plaksutasid. Siis plaksutasid juba paljud. „Ma saan teist aru. Tõepoolest saan,“ jätkas Loitsulausuja. „Ma tean, et teil on elus ette tulnud raskeid aegu. Kellel ei oleks!? Ma saan teist aru, kui teile tundub, et kõik pole läinud nii, nagu uskusite minevat väikese lapsena, mil olite täis sisemist põlemist, kirge ja imetlustunnet. Te ju ei tahtnud, et iga päev oleks eelmise sarnane? Tehes tööd, mis teie hinge muserdab. Stressi põhjustavad mured ja lõputud kohustused, mis lämmatavad teie originaalsust ja röövivad energiat. Te himustate ebaolulisi asju ja soovite kohe oma tühiseid ihasid rahuldada, milles mängib rolli ka tehnoloogia, mis vabastamise asemel hoopis orjastab meid. Te elate sama nädalat mõni tuhat korda ja nimetate seda eluks. Pean teile meelde tuletama, et liiga paljud meist surevad kolmekümnesena, kuigi nad maetakse tegelikult alles kaheksakümnesena. Nii et jah, ma saan teist aru. Te lootsite, et asjad lähevad teisiti. Huvitavamalt. Põnevamalt. Pakkudes rohkem rahuldust. Erilisemalt, maagilisemalt.“
Loitsulausuja hääl värises, kui ta neid viimaseid sõnu lausus. Tal oli taas hetkeks hingamisega raskusi. Ta kortsutas murelikult kulmu. Siis istus ta heledale koorekarva toolile, mille üks assistent oli lava äärde asetanud.
„Jah, ma tean, et siin ruumis on palju neid, kes elavad ka praegu elu, mida nad armastavad. Olete maailmas ülimalt edukas, tippvormis, ning sütitate oma peret ja kogukonda lausa ebamaise energiaga. Hästi tehtud! Braavo! Kuid ka teie olete kogenud aastaaegu, mil te oleksite nagu eksinud mõnda viljatusse ja ohtlikku pimeduseorgu. Ka teie teate, mis tunne on siis, kui loovus jätab teid maha ja te pole enam sama tulemuslik kui enne, kuna liigne mugavus, ettevaatlikkus ja tuimus on teid piirama hakanud ning röövinud senise meisterlikkuse ja julguse, mida teil leidus varem küllaga. Ka teile on halvasti elatud elu sünged talved tusameelt teinud. Ka teie pole saavutanud oma paljusid põnevaid lapsepõlveunistusi. Ka teile on haiget teinud inimesed, keda te usaldasite. Ka teie ideaalid on hävinud. Ka teie süütut südant on haavatud ja elu purustatud, nagu mõnes raadatud riigis ambitsioonika võõrvallutaja sissetungi järel.“
Hiiglaslikus konverentsisaalis valitses mõtlik vaikus.
„Ükskõik kus te oma elukaarel ka pole, palun ärge laske ebatäiusliku mineviku valul varjutada oma imelise tuleviku sära. Te olete palju võimsamad, kui praegu arvata oskate. Uhked võidud – ja tõeline õnnistus – ootavad teid ees. Asute just seal, kus peate olema, et kasvada, areneda ja jõuda erakordselt tootliku, äärmiselt küllusliku ja uskumatult mõjuka eluni, mille olete oma karmimate katsumustega ära teeninud. Hetkel pole miski valesti, isegi kui tundub, et kõik on koost varisemas. Kui teile tundub, et teie elu on praegu täiesti segamini, on asi vaid selles, et teie hirmud on veidi tugevamad kui teie usk. Harjutamisega saab oma kartliku sisemina häält vaigistada. Ja kuulata rohkem oma isiksuse julgema poole arvamusi. Tõde on selline, et kõik probleemid ja raskused, kõik eluteel kohatud kuritahtlikud inimesed ja kõik läbitehtud katsumused osutusid täiuslikuks ettevalmistuseks, et olla see inimene, kes te olete praegu. Te vajasite neid õppetunde, et rakendada neid aardeid, andeid ja võimeid, mis teis nüüd ärkavad. Miski polnud juhus. Midagi ei läinud raisku. Olete just seal, kus peate olema, et hakata elama oma ülimatele soovidele vastavat elu. Elu, milles te muutute impeeriumide ülesehitajaks ja maailma muutjaks. Vahest isegi ajaloo ümbertegijaks.“
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust „Kella 5 klubi“.
