Varia
19.05.2016, 16:41

Igal teol on tagajärg: loodus karistab pühapaikade rikkujaid ja rüvetajaid needusega

"Tänapäeval teevad inimesed pühapaikadele liiga ja saavad ise seejuures viga peamiselt teadmatusest. Kui esivanemate õpetused hakkavad ununema, tuletavad pühapaigad seda ise meelde," hoiatab looduslike pühapaikade uurija ja kaitsja Ahto Kaasik ning lisab, et karistused tabavad neidki, kes on andnud rüüstamiseks käsu või kes pühapaika kuuluva ära viivad. "Oli see uskumus muinaseestlaste pühast hiiest: kes hiiest puu murrab või saeb, see peab jalamaid surema," kirjeldab ta looduse rüvetajatele peale tulevat needust. Kuula Ahto Kaasiku lugusid hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest, maarahva kommetest ja paljust muust huvitavast pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates " Hallo, Kosmos!".

Iga teol on tagajärg

Esivanemad on teadnud ja õpetanud igale uuele põlvkonnale, et pühast paigast ei või oksagi murda ega lehekest ära viia. Omad on sellest kinni pidanud. Võõrad ja võõrameelsed mitte. Tänapäeval teevad inimesed pühapaikadele liiga ja saavad ise seejuures viga peamiselt teadmatusest. Kui esivanemate õpetused hakkavad ununema, tuletavad pühapaigad seda ise meelde.

Rein Marani filmis “Hiite lummus” (2013) kõneleb Läänemaa Kirbla khk Lautna küla taluperenaine Helju Kask nende maal olevast hiietukast. Kord heinaajal võtsid nad sealt vankri aisadeks kaks väiksemat puud. Uute aisadega hakkas hobune ootamatult perutama, ajas vankri ümber ja seal istunud inimesed kukkusid kivihunnikusse. Perenaine istutas hiie lepitamiseks sinna kaks kaske asemele. Läksid aastad. Perenaine kutsus naabrimehe hiiest kuivanud puud saagima. Too võttis maha noored kasedki ja jäi seejuures õnnetult oma näppudest ilma.

Nii mõnegi püha kivi lõhkumine on jäänud pooleli pärast seda, kui lõhkuja saab viga või hukkub. Üht sellist muinsuskaitsealust ohvrikivi võib näha Kuusalu khk Muuksi külas. 20. saj alguses õhkis külamees kivi, kuid sai esimese plahvatuse juures kivikilluga pihta ning jäi ühest silmast pimedaks. Õnnetus pani mehele mõistuse pähe. Plahvatuse tõttu laiali lennanud kivilahmakad koguti kivi alusele kokku ja seisavad omal kohal tänini.

Pühade puude okste murdmise, raiumise ja pühade kivide lõhkumise pärast on peatselt kaotanud oma vara, jäänud vigaseks või surnud nii pastorid, köstrid, kupjad, talunikud kui ka ärimehed. Karistused tabavad neidki, kes on andnud rüüstamiseks käsu või kes pühapaika kuuluva ära viivad. Pühapaika läinud koduloomad haigestuvad ja hukkuvad sageli. Mis aeg edasi, seda üksikasjalikumad ja kurvemad on sellised kirjeldused. Mõnikord näikse isa rumaluse pärast kannatavat ka järeltulijad.

1920. a paiku kavatses Vändra khk Lüüste küla taluperemees õhku lasta tee ääres asuva Hiiekivi, et sealt oma uue traktoriga paremini mööda pääseda. Külarahva keelitustest kivi mitte puutuda mees ei hoolinud ning lasi kivi õhku. Peagi sai ta õnnetult surma ning külarahvas arvas, et see oli kivi lõhkumise pärast. Kui 1960. aastatel sai samal teelõigul surma lõhkuja pojapoeg, arvati külas, et see juhtus vanaisa pärast.

Loetu, kuuldu ja nähtu põhjal ei saa ma väita, et karistus saabub alati ja kohe. See saabub enamasti ja varsti. Kuid säärased õnnetused on sedavõrd sagedased ja kummalised, et juhuseks neid pidada ei saa. Õigupoolest ei peaks ehk pühapaiga rikkumisele järgnevaid õnnetusi karistuseks nimetama. Kui maanteele roomanud tigu jääb autoratta alla, pole see ju karistus. Kätt tulle pannes saame kõrvetada. Maantee, tuli ja pühapaik on suur võimalus, kui kasutad seda õigesti.

Töötasin 1990. a paiku Rakvere muuseumis arheoloogiamälestiste inspektorina ning olin juba mitu aastat huvitunud hiiepaikadest. Ühel heal päeval sain küllakutse Erich Eriltilt, et kõnelda pühapaikadest. Kui Eriltit mõne aasta eest viimati nägin, oli ta täies elujõus mees, Eduard Vilde nimelise kolhoosi esimees. Nimelt taastas ta Rägavere mõisat, korraldas Ed. Vilde kirjanduspreemia väljaandmist, sõitis musta Volgaga ning käis nagu omamees ENSV Ülemnõukogu Presiidiumis. Ühtäkki oli raske haigus ta ratastooli surunud. Erilt kõneles mulle Mõdriku lähedal asunud silmaallikast, kus ema ta silmi oli ravitsenud ja mõnest teisestki paigast. Tegin püüdlikult märkmeid ja küsisin lisa. Siis kui jutt näis juba lõppenud olevat ja end minema asutasin, otsustas Erich veel midagi kõnelda. Ta alustas ettevaatlikult, otsekui kaaludes, kas mõistan.

Ta jutustas sellest, kuidas ta haigeks jäi. Ja nagu lõpuks selgus, oli ta põhjuses kindel. Mõne aasta eest andis ta kolhoosiesimehena käsu maha raiuda väike metsatukk, mis varjas maantee kurvis nähtavust ja ohustas liiklust. Raietöö oli juba alanud, kui ta töö juurde tuli hallipäine vanamees.

Edasi kõneleb Erich Erilt ise: “Kui raietööd olid umbes 2/3 peal, tuli minu juurde kohalik vana talumees, kes ütles: “Puid sealt ei tohi raiuda, tegijat tabab õnnetus.” Rääkija tõi näiteks mu eelkäija, kes peale käsukohast metsatuka mahavõtmist ise ootamatult noore ning elujõus mehena suri.

Tunnistan, algul ma ei reageerinud sellele jutule. Pealegi, käsu vajaduseta muutmine ei kuulu just mu juhtimisreeglite hulka. Kuid pikkamööda hakkas talumehe jutt mulle mõjuma. Ma hakkasin räägitut juurdlema, poolt ja vastu olevat argumenteerima. Kuigi mulle võis mõju avaldada mu üldine tööalane väsimus, talumehe jutust saadud psüühiline pinge või mõned teised tegurid.
Kõnealune metsatukk lohus ei olnud veel lõplikult maha võetud, kui ma raskelt ja paranematult haigestusin. Enne haigestumist olin umbes kuu aega tundnud väga suurt väsimust, varem mitte esinenud tugevat peavalu ning ma elasin pidevas depressiooniseisundis.

Puuraidur, kellele olin andnud käsu kõne all olev metsatukk raiuda, lõpetas peale selle ülesande täitmist vägivaldselt oma elu. Mina, allakirjutanu, tundsin seda raidurit küllaltki hästi ning vestlesin temaga tihti. Oli vaikse iseloomuga mees, mingisuguseid psüühilisi hälbeid ma tema juures ei täheldanud. Oma tervise üle ta kunagi varem ei kurtnud. Lahkunu venna seletusel rääkinud kadunu mõni aeg enne oma surma peavaludest, raskustest kehas, vastumeelsusest raietööde vastu ülalkirjeldatud metsatukas. Ka minult, allakirjutanult, nõuab eksistents suurt meelekindlust.
Ma ei tea, millel põhines talumehe hoiatus. Seostas ta seda ainult mu eelkäijast raiekäsuandja ootamatu surmaga või loodustunnetusoskusega, mida meie praegu ei mõista? Oli see uskumus muinaseestlaste pühast hiiest: kes hiiest puu murrab või saeb, see peab jalamaid surema.”

Tähelepanuväärne on see, et kõik need ülaltoodud kolm juhtumit on peaaegu ühesuguse inimsaatusega.

Tegemist on ühesuguste põhjuste ja tagajärgedega. Põhjuseks tillukesel maa-alal korraldus metsa raieks või selle käsu täitmine. Tagajärjeks kahe inimese surm ning kolmanda paranemislootusetus. Üllatav on ka see, et kõik need juhtumid on toimunud kõigest 15 aasta jooksul, kordudes iga viie aasta tagant.

Pole võimatu, et meie esiisade teadmised looduses esinevatest pühadest paikadest ning nende paikadega seonduvast kestavad tänaseni edasi. Rakveres, okt. 1991

Pea samal moel kuulsin juttu ta enda suust. Olin kuuldust vapustatud. Oskamata midagi küsida, tegin varsti minekut. Sinnamaani olin lugenud pühapaiga rikkumisele järgnevast karistusest vaid pärimustest. See tundus küll väga põnev, kuid ikkagi kauge ja muinasjutuline. Nüüd oli mu ees elav inimene, kes kõneles oma kogemusest.

Järgnevatel aastakümnetel olen kuulnud rohkesti sarnaseid lugusid ning näinud õnnetuid, kes tahtlikult või teadmatult olid pühapaika rüüstanud. Aeg-ajalt käivad nende lugudega koos varemed – pühapaikadesse rajatud eluasemed, mis varsti traagiliselt tühjaks jäid.

Mis aeg edasi, seda enam mõtlen, et igal Eesti inimesel on õigus teada, kus asuvad pühapaigad.

See ei tähenda, et kõik hiied peavad olema riigi kaitse all ja kõik inimesed peavad tingimata vanu tavasid järgima. Aga igaühel on õigus teada ja järele mõelda, enne kui ta pühapaigas marju nopib, labida mulda lööb, saemehe tellib, või ostab pühapaika ehitatud maja.

Omaette teema on põllu- ja metsamajandussaadused, mille tooraine pärineb looduslikest pühapaikadest. Hiites leidub praegu karjamaid ja põlde, kus toodetud piim, liha ja juurviljad jõuavad poelettidele. Lisaks asub Eesti metsades üle 2000 pühapaiga, mille asukoht ei ole tootjatele ja riigile teada. Viimastel aastatel ilmsiks tulnud juhtumite põhjal võib pühapaikadest raiutava puidu aastane maht ulatuda tuhandete tihumeetriteni. Seda müüakse kütteks, sellest valmistatakse paberit, mööblit, ehitusmaterjali jm. Ligikaudu pool hiitest raiutud puidust pärineb riigimetsast. Ometigi müüb Riigimetsa Majandamise Keskus puitu FSC (Forest Stewardship Council) märgi all, mille eesmärk on tagada tarbijale keskkonna- ja kultuuripärandi-sõbralik toode. Olukorras, kus pühapaigad on kaardistamata, ei saa tootja tagada keskkonna- ja pärandisõbralikku kaupa ning tarbijal puudub võimalus seda valida.

Hiies käijate head tavad

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) nimetab looduslikke pühapaiku inimkonna vanimateks kaitsealadeks ning soovitab seal austada põlisrahva ajaloolisi tavasid. Paljudele põlisrahvastele on omane arusaam, et pühapaiga loob ja seda muudab hingestatud loodus. Inimene külastab pühapaiku, kuid ei sekku seal looduse kulgu. Nii on pühapaigad rahvakultuurile omane looduskaitse vorm ning seal on meieni jõudnud märkimisväärne osa Eesti maastike mitmekesisusest ja elurikkusest.

Põliseid tavasid austades võib pühapaigast leida kosutust ja abi. Ilmselt on pühapaikadeks valitud väekohad, mis võimendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid. Siin tehtu, olgu see siis hea või halb, pöördub mitmekordse jõuga tegijale tagasi. Seetõttu on pühapaik heade mõtete, sõnade ja tegude koht.

Eesti eri paigus on pühapaikadega seotud ajaloolised tavad sarnased:

PUHTUS. Pühapaika mine kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja. Lahkudes võta kaasa prügi.

PUUTUMATUS. Pühapaigas ei tehta mõtte, sõna ega teoga liiga ühelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Pühas paigas ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, küttida, kalastada ega muid loodusande varuda.

RAHU. Pühapaigas hoitakse vaikust ja rahu, et mitte häirida selle külastajaid ega asukaid.

ANNID. Pühale puule võib anniks siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Jälgi aga, et see poleks oksa või tüve ümber pingul. Sa võid jätta pühapaika münte ja kaapida hõbeesemelt hõbevalget. Anniks võib jätta osakese värskest toidust ja joogist. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda.

TULI. Samamoodi nagu pühapaiga vesi on püha seal läidetud tuli. Lõkkesse ei sobi visata plasti, pudelikorke jm sodi. Sobiv küünal on valmistatud mesilasvahast või rasvast ning sellest ei jää midagi maha. Koobastesse küünlaid ei panda.

Enne pühapaika sisenemist seisata ja rahusta meeled. Maarahvas on metsa teretanud ja hiiele austuse märgiks kummardanud. Avatud süda ja puhas meel kogeb rohkem

Autor: Ahto Kaasik, raamatust “Põlised pühapaigad”

Kuula Eesti looduslike pühapaikade uurijat ja kaitsjat Ahto Kaasikut pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”

Vaata ka kodulehti www.hiiepaik.ee ja www.hiis.ee

Leia Hiiepaik facebookist ja uuri lisa hiite kuvavõistluse kohta kodulehelt www.maavald.ee

Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus facebookis