Paljud tunnevad, et neil ei ole kohta, kuigi lapsepõlves neil oli pere. Nad võisid olla soovimatud või ootamatult sündinud lapsed. Kaasaajal on erinevad viisid rasedusest hoidumiseks, kuid see on nii olnud väga lühikest aega. Paljude vanemad ei oleks tõenäoliselt kokku jäänud, kui nad elaksid praegusel ajal, või nad ei oleks saanud lapsi. Nii tunnevad lapsed alateadlikult oma sündimise süüd ja proovivad oma olemasolu õigustada. Kõige töökamad ja virgemad naised hakkavad mulle tihtipeale rääkima, kui laisad nad on. Lisaks oma sajale kohustusele püüavad nad ära teha ka teiste töid. Need tööd ei saa iialgi tehtud, sest ema lugupidamist ei ole võimalik välja teenida, ükskõik kui palju keegi ka ei pingutaks.
Üks naine rääkis oma lugu. Ta oli sündinud oma vanematele teiseks tütreks. Tegelikult oodati poega nagu ka esimese lapse puhul. Kui esimene laps on ikka põnev, isegi kui on ainult tütar, siis teine tütar on lihtsalt üks lisasuu toita, kaasnev prügikala. Loomulikult hakati ruttu poega meisterdama. Uskumatu, aga ikka on veel eesti peredes pojad väärtuslikumad kui tütred. Kuulen seda päevast päeva, vahel ei pääse sellest saatusest isegi pesamunad tüdrukud.
Vanemat tütart kasvatas enamasti vanaema, teisele tütrele ei jätkunud isegi seda tähelepanu, sest esimene lapselaps on ikka huvitavam hoida, teine tolknes lihtsalt kaasas. Esimese lapselapse tulek tekitas vanaemas suurema emotsiooni, ka tema ootas nüüd poissi. Ema ise oli ka olnud teine tütar ja alateadlikult ta teadis, et ka tema oli “viga”, sest vanemate soovi kohaselt oleks ta pidanud poeg olema. Emale venda ei sündinudki ja nii proovis ta ise mehe eest väljas olla. Ta oli mehelik, töökas, jõuline, proovis meestega võrdselt kive kangutada, kaevata, künda, joosta ja tõsta.
Sellesse perre sündis pärast kaht tütart kümneaastase vahega ka kaks poega. Nad olid hoitud ja imetletud. Vanemad ei varjanudki oma vaimustust. Tütardele sai teismelisena osaks kohustus olla abilapsevanemad. Vanemad õed pidid vastuvaidlematult üle võtma ema rolli ebameeldivad osad: süüa tegema, mähkima, käsitsi külma veega mähkmeid pesema. Ema sai kurjaks, kui õed ise vabatahtlikult ja rõõmsameelselt ei tõtanud seda tegema.
Nooremat venda jumaldati eriti. Kõik, mida ta ütles või tegi, oli vaimustav. See ongi normaalne, selline peaks iga lapse kogemus olema. Vennal lihtsalt vedas, et ta oli poiss.
Tütred pidid võrdselt oma vanematega vendi imetlema, hoidma ja kantseldama. Tütred olid ja on siiani laisad, koledad ja paksud. Nad peavad oma olemasolu õigustama, välja teenima. Kuna nende isa oli beebina oma ema poolt hüljatud, siis vihkab ta alateadlikult naisi. Mida naiselikumat naist ta näeb, seda suuremas sisemises segaduses on, sest naiselik naine on talle põhjustanud kõige suuremat valu, hüljanud ta ja jätnud ilma armastusest. Tema tütred aga ongi ilusad naiselikud naised ja seepärast on tal kergem neid endast eemale tõugata, kui hoida. Poegade esileseadmisega kompenseerib ta enda kannatusi väikese poisina.
Paljudele lastele on osaks saanud elada küll oma peres, aga hääletu ja näotuna. Matsi- ja orjarahvana on idealiseeritud vara ja võimu, autoriteedile allumist. Vähem hinnatud laps võib vanemate silmis oma koha välja teenida kuulekuse, edu või rikkusega. Kas sa oled kogenud oma vanemate jäägitut tähelepanu? Oled sa kordki olnud oma vanemate prioriteet? On nad teinud midagi ainult sinule mõeldes?
Allikas: Ma tunnen end oma peres nii üksi
Kõik saab alguse lapsepõlvest
Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas
