Poveglia saarel pole tavalisi elanikke olnud juba ilmselt 14. sajandi lõpust. Seda on kasutatud muudel eesmärkidel, näiteks 18. sajandil Veneetsia omamoodi tollipunktina ja 19. sajandil Napoleoni relvalaona.
1960ndatel ostis saare eraisik, kes seal lühikest aega elas, aga siis pages. Seejärel kuulus see perekonnale, kes planeeris sinna suvekodu; nemad pidasid vastu ainult ühe öö.
Poveglia ebameeldiv kuulsus sai alguse juba Rooma ajal, kui valitsus saatis sinna haigeid, keda taheti ülejäänud inimestest eraldada. Sama jätkus keskajal katkuperioodidel, kui seal põletati nii katku surnuid kui ka neid, keda haigestumises vähegi kahtlustati.
Tuleriidale jõudnud inimesi läbi aegade kokku on usutavasti 160 000. Saart katvat tänaseni paks kiht kleepuvat tuhka.
1922. aastal rajati Povegliale mitmeks otstarbeks kasutatud hoone. Selles asus ka vaimuhaigla, mille asukad kaebasid, et näevad pidevalt kummitusi ning kuulevad surnuid nutmas-karjumas.
Ka eksisteerib linnalegend õelusest pimestatud arstist, kes tegi hulluse ravimise eesmärgil patsientide kallal jubedaid eksperimente. Ta olla ka lõpuks ise hulluks läinud ja kellatornist alla hüpanud – seejuures ellu jäädes. Siis ilmunud kuskilt aga udu, mis ta surnuks kägistas. Ka tema kummitavat saarel tänaseni.
Povegliat kardavad kuuldavasti ka ekstrasensid, kes ei suuda seal kaua viibida. Saart on tutvustanud üleloomulike teemadega tegelevad saated nagu “Ghost Adventures” ja “Scariest Places on Earth”.
Allikas: Forte.delfi.ee
