Ahvatlev oleks teeselda, et elul polegi süngemat poolt, või et kui on, siis suudad seda kontrollida. Aga kui sa endale tunnistad, mida sa tunned, võid leida erakordset vabadust ja rahu. Kujuta ette, et inimesed näevad su välimuse asemel sisemust, nii et kõik need asjad, mida pead oma puudusteks ja suurimateks hirmudeks, saavad paljastatud. Kuhu saaks siis varjuda kogu see negatiivne energia? Vastus on: mitte kuhugi.
Eitamine ja teesklemine, et kõik on parimas korras, kui see nii ei ole, vaid suurendab moondunud hirmude ja asjatute emotsioonide koormat, mida niigi endaga kaasas tassime.
Olukorra käsitlemisest emotsioonide raiskamisena on abi. Selle alla võib liigitada kõik sellised emotsioonid ja neist tulenevad käitumisviisid, mis on liigsed või hävitavad, mis pole kasulikud ja mida enam vaja ei lähe – ja ikkagi sa hoiad neist kinni. Need on rämpsemotsioonid, vanaraud, prügi.
Ebavajalik draama võrdub raisatud emotsioonidega. Vingumine, tagarääkimine, muretsemine, süüdistamine, põlgamine ja vihkamine kuuluvad kõik raisatud emotsioonide sekka. Nagu ka kõik „peaks“ või „ei saa“ väited – näiteks „Ma peaks teisiti tundma“ või „Ma ei saa seda kontrollida“ või „Ma ei suuda seda ära teha“. Kõik see on raiskamine ning lõigu alguses loetletu annab halvale enesetundele leevendust vaid põgusaks hetkeks.
Ka oma hirmude ignoreerimine või allasurumine viib emotsionaalse energia raiskamiseni. See leiab aset siis, kui oled valmis tegema ükskõik mida peale praeguses hetkes elamise, et sa ei peaks tundma neid keerulisi tundeid. Nii võid avastada, et sul on kahjulikud neurootilised kalduvused, nagu muretsemine tegemist vajavate asjade üle, liigne keskendumine detailidele või kartus, et sa ei tule toime. Võid avastada, et tuimestad end alkoholi või ülesöömisega, viid mõtteid mujale poodlemisega, või otsid pidevat stimulatsiooni arvutimängudest.
Just nagu plastikprügisaar, mis ookeani risustab, võivad ka sellised rämpsemotsioonid üha koguneda ja probleemiks saada, kui neid ära ei töödelda. Kui kuhjunud negatiivsus ootab vallapäästmist, võid sa ümbritsevate inimeste vastu mürgiseks muutuda. Sulle võib küll tunduda, et oled oma emotsioonid korralikult ära peitnud, kuid nendega kaasnev energia peab leidma mingit sorti väljenduse. Energiavahetus leiab inimeste vahel aset hoolimata sellest, kas see on planeeritud või mitte, seda su mittesõnalise käitumise, tuju, tooni, ja teravate või isegi võltsmagusate sõnade kaudu.
Rämpsemotsioonide lagundamist võiks võrrelda komposti tegemisega. Kui näed ja tunnistad oma hirmu, et sa pole piisavalt hea, ja muid rämpsemotsioone, on see nagu emotsioonide komposteerimine. Selle tegemine pole puhas ega kerge tegevus, võid isegi haisu tunda. Aga nii komposti kui hirmude puhul muudab õhupuudus haisu veel hullemaks. Mida sagedamini avad kaant ja segad komposti, seda paremini näed ja tegeled oma hirmudega ja seda kiiremini need lagunevad.
Haisu võid tunda näiteks siis, kui tunnistad endale, kuidas su hirm on sind piiranud (seda pole lihtne endale teadvustada). Või tunnistad, et sinu hirmust on mõjutada saanud teisedki inimesed. Vahest oled oma partneriga käitunud kahjustavalt ja segadusseajavalt, algatades tülisid või omaette mossitades, suutmata samas täielikult ära seletada, mis valesti on. Võta näiteks Jacques: tema kinnisidee, et tütrest peab saama suur ujuja, üha tugevnes, kuni ta ei suutnud tütrega enam sidet saavutada. Raisatud emotsioonid ähvardasid nende suhte hävitada – kuni ta kaane avas.
Kompostimine on hea analoog, kuna ka see nõuab aega, kui seda korralikult teha. Sinagi ei peaks oma hirmudega tegeledes kiirustama, lootes neist kähku vabaneda. Kõige olulisem on aga see, et just nagu kompost paneb taimi kasvama ja õitsema, annab su emotsioonide kompost toitu su uute ja paremate harjumuste, käitumisviiside, narratiivide ja uskumuste tärkavatele idudele.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust „Hirmudest vabanemine“.
