Minu vastas istub ilus noor naine. Elina on jäänud peale lennukat karjääri lastega koju. Kaks poega sündisid järjestikku ja nii on ta olnud kodus juba 5 aastat. Lapsed on nüüd suuremad ja ta mõtleb taas aktiivsesse tööellu naasta. Kuid tema soovid on vahepeal muutunud. Elina ei igatse endise töö ja pidevate ärireiside järele. Küpsema on hakanud mõte teistsugusest eluviisist, mis annaks suurema paindlikkuse nii töö planeerimiseks kui perega olemiseks. Ta on lapsepuhkusel olles pikaajalise hobi potentsiaalseks tööks vormistanud ning mõtleb nüüd eraettevõtjana kätt proovida. Uus töö eeldab muuhulgas oma oskuste müümist ja iseenda isiku turundamist. See ongi saanud komistuskiviks. Ta on tulnud nõustamisele, sest tunneb end lõksus olevana. Lõksus iseenda vastuolulistes tahan-ei-taha mõtetes. Vanamoodi jätkata ei taha, sest endine eluviis enam ahvatlevana ei tundu, aga uutmoodi - ei oska. Ta jääb kõhklema sõna juures "ei oska", kirjutab holistiline terapeut ja perenõustaja Liina Lehtla.
“Ma olen vahel enda peale lausa vihane! Tean küll, mida peaks tegema, aga ometi taban end alatihti asendustegevuste juurest, mis kuidagi ei aita mind eesmärgile lähemale. Kulutan aega tühjale-tähjale ja õigustan ennast, et lapsed on veel väikesed, ootame-vaatame, suvel puhkan, küll sügisel vaatan edasi…” Ometi on tal minevikust pea ees tundmatusse hüppamise kogemusi, mil polnud puudust ei ajast, motivatsioonist ega õnnelikest kokkusattumistest, nii et suured, lausa võimatuna tundunud asjad said tehtud.Kaotatud enesekindlusElina enesekindlus ja eneseusk on vahepealsel ajal kuskile kaduma läinud, on ainult mälestus, et kunagi olid need täitsa olemas.
