Tõelise vabaduse eeldus on otsus, et sa ei taha enam kannatada. Sa pead otsustama, et sa tahad elu nautida ning et stressiks, sisemiseks valuks ning hirmuks ei ole põhjust. Iga päev kanname me koormat, mida me ei peaks kandma. Me tunneme, et me ei ole piisavalt head või et me kukume läbi. Me kogeme ebakindlust, ärevust ja peame end ülemääraselt teiste inimeste huviobjektiks. Me kardame, et inimesed pöörduvad meie vastu, kasutavad meid ära või ei armasta meid enam. Kõik need asjad on meile kohutavalt koormavad. Kuidas me ka üritame olla avatud ning armastavas suhtes ning kuidas me ka üritame õnnestuda ning ennast väljendada, ikka kanname sisemist raskust endaga kaasas. See raskus on hirm valu, ahastuse ning kurbuse tundmise ees. Iga päev me kas tunneme seda või üritame end selle tundmise eest kaitsta. Selle mõju on nii fundamentaalne, et me isegi ei saa aru, kui valdav see on.
Kui Buddha ütles, et elu on kannatus, siis just sellele ta viitaski. Inimesed ei mõista, kui palju nad kannatavad, sest nad ei ole kunagi kogenud, kuidas on mitte kannatada. Et panna see perspektiivi – kujuta ette, kuidas oleks, kui ei sina ega ka mitte keegi teine, keda sa tunned, poleks mitte kunagi terve olnud.
