Kõrvaltvaatajal pole enamasti võimalik ette ennustada, kuidas teine inimene endaga toimuvale reageerib ja juhtunut hindab. Sarnane olukord võib olla ühele tühiasi ja teisele katastroof. Selle sajandi esimese kümnendi majanduslanguse ajal kohtasin hingehoidjana mitmeid inimesi, kes olid kaotanud oma töö, positsiooni ja ka kodu, aga leidsid endas jõudu kõigega otsast alustada. Samas olen näinud ka äärmiselt ängistunud inimesi, kes kaotavad oma elujulguse, kui pangaarvel on mõnisada eurot vähem kui parematel aegadel. Samuti olen kohanud raskelt haigeid inimesi, kes liiguvad rahuliku ja rahulolevana oma vääramatu elulõpu poole, seal kõrval aga olen küllalt palju näinud meeleheitlikku võitlust ka pisemate vananemismärkide vastu. Neile reaktsioonidele ei saa tegelikult hinnangut anda, kuna reageerija seisukohalt on kõik õige. Igaüks reageerib, lähtudes oma murede, valude ja hirmude maailmast.
Kord kurtis mulle üks naine, et tema õde ei suhtle enam temaga peale seda, kui ta ei olnud kord valmis õele tema lapse haiguse ajal appi minema. Õde pidi haige lapsega paar päeva lastekliinikus veetma ning õemees oli mitu päeva tööasjus Tallinnas ja ei saanud tulla Tartusse noorema lapse juurde. Naine elas Tartus, aga temal oli mõne päeva eest surnud koer, kes oli olnud 16 aastat tema pereliige ning ta ei läinud õe last hoidma, kuna tundis, et ei jaksa võtta vastutust lapse eest ja vajab omaette olemist. See vihastas õde, kelle arvates ei olnud lein mingi koera pärast nii tähtis kui tema lapse haigus ja vajadus leida nooremale lapsele hoidja. Nüüd aga ei soovi õde kuulda mingeid seletusi ega ka vabandusi ja on suhted katkestanud. Nii lisandus koera kaotusele ka õe kaotus. Põhjuseks on hinnang, mille üks õdedest teise leinale andis, võrreldes seda oma probleemiga ja hinnates koera pärast leinamise tühiseks.
Olen sageli kuulnud inimesi andvat teise reaktsioonidele kriitilise hinnangu enda arusaamiste alusel. Näiteks võib mõni inimene arvata, et teise inimese terviserike ei peaks andma põhjust pisarate valamiseks, kuna tema arvates on tegu kergesti ravitava haigusega ning ta toob võrdluseks näiteid, mis tema hinnangul alles on nuttu väärt. Kahjuks on meil sageli raske mõista teise inimese muret ja vajadusi.
Reaktsioonide intensiivsus sõltub paljudest asjaoludest. Määrava tähtsusega on meie eluhoiakud ja kõige aluseks olev väärtussüsteem. Näiteks mõnele on inimesed palju tähtsamad kui loomad, aga teise jaoks on koduloomad sama väärtuslikud ja nende kaotus ei erine inimese kaotusest. Loomulikult sõltub palju ka sellest, mida oleme varem kogenud, mida varasematest kogemustest oleme järeldanud ja õppinud ning milline on parajasti meie elu ehk millisesse taustsüsteemi kriisikogemus paigutub. Selle taustsüsteemi tähtis osa on ka teised inimesed ning nende hoiakud ja oskused. Kõige sügavamalt aga oleme oma lugudega ka osa suurest globaalsest jutustusest inimliku elu kohta.
Kriisiprotsess on oma olemuselt puhver, mis aitab meil uut kogemust aegamööda oma ellu integreerida. Kriisist tulenevad reaktsioonid ja nendega tegelemine loovad kohanemisprotsessi, kus astume sammhaaval muutunud elu avastades parema tasakaalu poole. Kriisiprotsessi sammud aitavad meie psüühikat kahjustamata loobuda sellest, mida enam pole või mida me ei vaja, ja avada meie tähelepanu olemasolevale ja selle uuel moel kasutamisele. Kriisi kui kohanemisprotsessi käigus võtame vastu seni kasutamata võimalused ja oskused või kanname minevikust üle veel toimiva ja õpime seda oma elus uuel viisil rakendama. Kui maandumispind on piisavalt vetruv, ei ole löök liiga valus. Mida jäigem on pind, millele kukume, seda valusam on kukkumine.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad”.
