Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab. Maarahva meeles on need päevad pühad.
Hingede aeg kestab nädalast kuue nädalani, sügiskuu algusest jõuludeni. Sagedamini on arvatud, et hingedeaeg algab nädal peale kasupäeva ja lõpeb nädal enne mardipäeva (6. X – 3. XI). Kuna pärimus kõneleb väga erinevatest kuupäevadest, on võimalik, et varem oli hingedeaeg seotud kuukalenderiga. Kindel on aga see, et hingedeajal peaksid olema vaiksed ja udused ilmad. Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud.
“Ma mäleta veel üteldi: „Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.” Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ütest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.” Nõo.
Jaguaeg
Põhjarannikul Jõvist Juelehtme* kihelkonnani peetakse jaguaega. See kestab tavaliselt üheksa öödpäeva enne ja üheksa pärast mardipäeva. Sel ajal peetakse neljapäeviti jaguõhtuid.
Hingedepäevad on päevad, mil hinged tulevad koju, mil neid võõrustatakse ja mil nad sealt lahkuvad. Mõnel pool on hingedepäevi peetud järjestikustel esmaspäevadel ja teisipäevadel. Tavaliselt on seda tehtud siiski neljapäeviti.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lõkatakse edasi ning õhtuti ei töötata sootuks. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.
Hingede sissetulemine
Tava kohaselt tapetakse hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool jälle tall või põrsas. Värskest lihast valmistatakse road, millega kostitatakse surnud omakseid. Seejuures tuleks pakkuda kõike paremat, mis majapidamises on. Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupudru, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube.
Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud ohvripakkudele.
“Sis viiti ingedele süüa. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti üles tare otsa pääle, et tulge nüüd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda.” Viljandi.
Põhja-Eestis kaetakse laud aga tavaliselt tuppa või sauna
“Surnutepüha lauba õhta kattab majaperenaine laua roogadega ja kutsub siis surnud, kes omast majast surnud on ja ka sugulased ja tuttavad, keda aga mäletab, sööma. Kui juba natukene aega vaiksel viisil on mööda läinud, võtab perenaine kätte rätiku ja hakkab surnuid välja ajama, ööldes: “Sõite, jõite, minge välja!” Peale selle istub oma pere lauda sööma ja pühitsevad vaiksel viisil surnutepüha.” Iisaku
Hingedele on mõnikord toitu viidud majapidamishoonetesse ja hiiepuude alla
Hingede väljaminemise päevaks tapetakse taas loom ja valmistatakse sellest piduroad. Hingedele köetakse saun ja peale söömaaega saadetakse nad ära, paludes, et mindaks teed mööda ja õnnistaksid pere ettevõtmisi.
Hinged tulevad ka tänavu. Maailm muutub üha kiirenevas tempos, kuid meie rahva juured ja elupõline pärimus jäävad samaks. Suur loona teeb ikka oma ringkäiku, hingedeaeg tuleb omal ajal ning koos sellega tulevad koju käima meie surnud esivanemad ja sõbrad. Neid võib ignoreerida, kuid nendega võib ka arvestada. Seejuures pole kuigi tähtis, kus me elame, vaid see, kuidas me neid vastu võtame. Seepärast saame linnakorteriski hoida hingedeajal vaikust ja puhtust ning pakkuda kallitele külalistele kõike paremat, mis meil on. Ikka nii nagu maarahval tavaks.
* Kasutatud on kohalikke, murdekeelseid nimesid.
Allikas: www.maavald.ee
