Katsu hingamisruumi harjutust teha kaks korda päevas.
1. Jäta kõik oma tegevused hetkeks katki. Võimaluse korral sulge silmad. Istu toolile, tallad vastu maad ning käed süles.
2. Teadvusta rahulikult oma keha. Märka tajusid oma jalgades ja reites, oma keha raskust toolil. Kas tõmbad kõhtu sisse või hoiad õlgu pinges? Lõõgasta ka nägu, eriti just silmade ümbrus.
3. Teadvusta ümbritsevaid helisid. Selleks võib olla koopiamasina müra või kellegi telefonivestlus. Kuid katsu oma teadlikkust laiendada. Näiteks kuulata ka liiklusmüra akna taga, tuult kaseokstes, reaktiivlennuki häält taevas.
4. Siis keskendu hingamisele. Märka, kuidas õhk siseneb kehasse ja sealt väljub. Jälgi nõnda paari hingetõmmet.
5. Naase keha ja ümbritsevate häälte juurde. Siis ava silmad ja jätka päevatoimetustega. Hingamisruum ei pea palju aega võtma, piisab ka kahest või kolmest minutist. Ning see ei pea olema mingi põhjalik ettevõtmine – pole vaja tunnetada iga varvast või märgata iga üksikut heli. Tekitame lihtsalt pausi, tühja ruumi.
Meie igapäevane elu on sageli ülikiire, tegeleme korraga mitme asjaga, et kõik päevaplaanis olev tehtud saaks. See võib lausa sõltuvuseks muutuda: iga vaba hetk on võimalus saata uus tekstisõnum või läkitada teele veel mõned meilid. Kuid säärase seisundi taga peitub tihti ärevus, mis sellist käitumist üha soodustab. Ärevus sunnibki meid tagant. Kuid see tunne on seotud meie enda valikutega – sel pole midagi pistmist käsiloleva ülesandega. See tekitab meis pinget ja ebamugavust. Ent harilikult ei soovi me peatuda ja seda tõeliselt tunnetada. Pigem pressime edasi ega tee sellest välja. Muidugi võib pingutamine ja asjadega valmis saamine olla täpselt see, mida me tegema peamegi – see loob suutlikkuse tunde. See võib meil isegi lõdvestuda aidata: enam ei häiri meid mõni tegemata asi – olgu selleks avamata arved või mõni keeruline telefonikõne. Vahel võib meie ärevus olla seotud hoopis asjade edasilükkamisega, mitte nende ärategemisega.
Keeruliseks muutub lugu siis, kui see edasipressimine saabki harjumuseks, tavaliseks seisundiks, millesse me langeme; kui tunneme rahulolu vaid siis, kui oleme midagi ära teinud. Me peaksime suutma tööd teha, vajadusel ka rängalt – kuid peaksime oskama ka peatuda, lõdvestuda, hinge tõmmata ning kõike mõneks ajaks ära unustada. Seega võib hingamisruumist saada vaikuse ja terve mõistuslikkuse saarkeset pingelist päeva. See loob puhvertsooni meie pean-kohe-järgmise-asja-ette-võtma suhtumise vastu. Nõnda ei muutu vajadus tööd teha takistavaks sõltuvuseks. Kui vaja, võime peatuda. Märkame oma kehaja ümbritsevaid helisid. Tõmbame hinge. Siis naaseme päevatoimetuste juurde veidi rahulikumana, sest ärevus ei sunni meid enam nii väga tagant.
Allikas: Maitreyabandhu “Elu täie tähelepanuga”, kirjastus Pilgrim
