Kui pööran pilgu ja kõrva oma hinge poole kindla sooviga teda kuulata, hakkab mu hing minuga rääkima. Hinge kuulamisest võib saada eluviis, ja nõnda see peabki olema. Kuulatades oma hinge ja tehes valikuid selle põhjal, märkan peagi, kuidas mu elu valgub sellesse voolusängi, kus mul on hea olla. Seal on mu oma sisim ja väline elu teineteisega kooskõlas. Siis elan ma mitte kellegi teise, vaid omaenda elu.
Hinge kuulamine pole kerge ülesanne. Tavaliselt tahab meid ümbritsev keskkond, et elaksime nagu kõik teised: tavapäraselt. Me ei tohi eralduda massist ega teha julgeid otsuseid.Hinge kuulamine viib kaunis ruttu lahkhelideni tööandja, abikaasa, sõbra, bürokraatide, ühiskonna ja kirikuga.
