Lapsepõlves maal vanaema juures olles tuli ikka aeg ajalt ette, et tuleb sõita liinibussiga 25 km kaugusele Rakverre. Sõit oli pikk ja tüütav ja palav ja kruusatolmu oli buss täis, aga kui hakkas tundma kirbet sõnniku ja kirbet mingit nahapõletushaisu, siis sain aru, et – ahaaa, jõuame Rakverre. Seal olid siis sellised laudseinad ja ka mingid vahitornid. Ma ei hakka neid fotosid välja otsima, aga nägi välja nagu koonduslaager või vangla või mida iganes, aga koos vahitornidega, kus olid prožektorid ja neil vahitornidel olid väiksed katused, nii et tundus, et seal on ka aegajalt mingid inimesed valves. Vanaema ütles, et: “See on hhhõbbberebbbaste kasvandus.”
See tundus alati mingi müstilise kohana. Udus prožektorikiired, kohutav hais ja eriline salapära. Vanaema ütles, et: “See on ainult parteilastele, aga tssshhh, ole vait, sa pole kuulnud, mis ma rääkisin.”
Ma nüüd mõtlen nii, et kõik need loomad, kes meil maal olid – lambad, lehmad, sead, kanad, haned, kuked… Nad olid meil ju perekonna osad. Koertest-kassidest rääkimata. Me ju suhtlesime nendega. Me rääkisime nendega iga päev juttu.
Mäletan kui lambal talled tulid, siis vanaema tõi lamba kööki ja talled olid siis imepisikesed, ta pani nad pliida praeahju avatud ukse lähedale. Sealt tuli sellist soojust, mida laudas ei saand. Küll me neid vaatasime. Mäletan, kuidas vanaema üritas seapõrsast süles kanda ümber lauda iga päev ja kui küsisin, et miks sa seda teed, siis ütles, et: “No kui tuleb kombinaati saata, ehk suudan siis veoauto peale tõsta.” Mäletan kui vana lehm ära viidi, siis memm lamas õuel kõhuli maas ja ütles, et ta ei suuda. Lehm aga väärikalt läks mööda laudadest teed veoautokasti ja lehvitas sabaga hüvastijätuks.
Neid lugusid on palju. Ja ma räägin neist seepärast, et igasugune loomade pidamine ja nende ära söömine oli väga personaalne. Nad olid perekonna liikmed, nende muredele ja haigustele ja toidulauale elati isiklikult kaasa. Nende söömine jõululauas oli suur kummardus neile loomadele. Neile oli palju antud ja neid ka hellitati ja neilt ka paluti vabandust. Ning loomad mingis mõttes ka mõistsid seda, et nüüd on see asi tehtud ja olgu nii.
Kokkuvõtteks. Kui inimene mõistab ja tajub elu paratamatut ringkäiku vahetult ja kui ta suhtub oma toidulauda aukartusega, siis ja ainult siis on ta vahetult kohal selle ruumi ja looduskeskkonnaga. Ainult siis jääb ta ellu. Suhe loomadega on keeruline, sest nad ju ei räägi artikuleeritult, aga nad räägivad, tunnevad ja elavad muuhulgas kaasa meie emotsioonidele – seda ma tean oma kodukassi käitumisest.
Loomadesse julm suhtumine kandub üle ka teistesse olenditesse. Inimestesse. Pole midagi teha aga kui näiliselt väike asi nagu trammis jänest sõitmine moondub millekski suuremaks. Inimesed võivad selle võõrandumise tõttu muutuda ka üksteise suhtes koonduslaagripidajaks ja vihakülvajaks.
Inimesel pole vaja lõbu pärast piinata loomi, et neilt nahka saada. Lõbu pärast pole seda vaja teha. Iga loom tunneb ja elab nagu väike laps, aga ei suuda seda lihtsalt sõnades väljendada. Pole vaja lõbu pärast.
Autor: Hendrik Toompere
Allikas: Üheksa müüti karusloomakasvanduste kohta, mis ei vasta tõele
Fred Jüssi: karusnaha kandmine pole muud kui edevuse ilming
Loomade eestkostjad: karusloomafarmides pole võimalik heaolu tagada
