Keha ja meelt ühendava meditatsiooni teel on võimalik saavutada selgelt mõõdetav kasu, eriti siis, kui kasutada mediteerimiseks tõhusat treeningprogrammi.
Haigla Brigham & Women’s Hospital (BWH) teadustöötajad on välja pakkunud uue mudeli sel teemal, kuidas me mõtteerksusse suhtume. Selle asemel et kirjeldada mõtteerksust tajumisvõime ühe mõõtmena, on teadlased demonstreerinud, et mõtteerksus on tegelikult seotud keeruliste mehhanismide ulatusliku raamistikuga inimajus.
Sisuliselt on nad seeläbi kirjeldanud mõtteerksust selgitavat teadust.
See uus mõtteerksuse mudel avaldati 25. oktoobril 2012. aastal ajakirja “Frontiers in Human Neuroscience” numbris. Seesama mudel, pealkirjaga “Meel ja elu XXIV: uusimad leiud tunnetusliku neuroteaduse vallas”, esitati hiljuti eraviisilise kohtumise käigus ka Tema Pühadusele dalai-laamale.
Teadustöötajad on tuvastanud mitu tunnetuslikku funktsiooni, mis on mõtteerksuse turgutamise ajal ajus aktiivsed. Need tunnetuslikud funktsioonid aitavad välja areneda inimese eneseteadvusel, enesedistsipliinil ja eneseületamisel (S-ART-il), mis kõik moodustavad mõtteerksuse protsessi transformatiivse raamistiku.
S-ART-raamistik selgitab nende põhiliste neorobioloogiliste mehhanismide olemust, mille abil mõtteerksus hõlbustab eneseteadvust, vähendab eelarvamusi ja negatiivseid mõtteid, parandab võimet oma käitumist teadlikult suunata ning suurendab positiivseid ja tulusaid suhteid iseendaga ning teistega, luues seeläbi kokkuvõttes tervikliku ja terve mõistuse.
Teadustöötajad on esile toonud kuus neuropsühholoogilist protsessi, mis toimivad mõtteerksuse ajal ajus aktiivsete mehhanismidena ja toetavad eneseületamist. Nende protsesside hulka kuuluvad:
1) kavatsus ja motivatsioon, 2) tähelepanu talitsemine, 3) emotsioonide talitsemine, 4) võõrutamine ja taaskoondamine, 5) suhtlusaldis käitumine ja 6) sõltuvuse ja tunnete kuhjumise vältimine.
Teisisõnu algavad need protsessid kavatsuse ja motivatsiooniga mõtteerksust saavutada, millele järgneb oma halbade kommete teadvustamine. Kui need asjad on paigas, võib alustada enese taltsutamisega, mille abil vähendada emotsionaalseid reaktsioone ja kiiremini taastuda ärritavatest tunnetest.
“Pideva praktiseerimise abil võib välja arendada psühholoogilise kaugenemise igasugustest negatiivsetest mõtetest ja ühtlasi tõkestada kõiki loomulikke impulsse, mis halbu kombeid järjepidevalt alal hoiavad,” ütleb professor David Vago, BWH haigla neuraalpildistamise labori ja psühhiaatriaosakonna juht ning uuringu peaautor.
Vago kinnitab ka, et pidev praktiseerimine võib suurendada empaatiavõimet ja kõrvaldada liigse kiindumuse nende asjade vastu, mis meile meeldivad, ja vastumeelsuse nende asjade vastu, mis meile ei meeldi.
“Praktiseerimise tulemusena võib saavutada uue Mina, millel on uus mitmemõõtmeline oskustepagas eelarvamuste vähendamiseks nii sisemiste kui ka väliste kogemuste vallas ja terve mõistuse säilitamises,” ütleb Vago.
S-ART-i raamistik ja neurobioloogiline mudel, mille teadurid välja pakkusid, erineb praegustest levinumatest mõtteerksuse kirjeldustest, kujutades endast pigem moodust tähelepanu teravdamiseks olevikus ja ilma mingite eelarvamusteta. Funktsionaalse tomograafia abil testivad Vago ja tema meeskond seda mudelit praegu ka inimeste peal.
Uuringut toetas Mind & Life Institute, Impact Foundation ja riikliku tervishoiu organisatsioon National Center for Complementary and Alternative Medicine.
Autor: Courtney Chapman
Tõlkinud: Joonas Orav
Allikas: http://preventdisease.com
