Tulid masinad, mille väsimatu tarmukus sünnitas vajaduse tööst kinni hoida, makstagu ükskõik kui madalat palka. Tootlikkuse tõus stimuleeris majanduskasvu ülehindama ja ühel hetkel toimus suur korrektuur ning paljudest ettevõtmistest ning investeeringutest kadus sinna mõeldud väärtus.
Kaasaegne ülemaailmne majanduskriis ehk Suur Depressioon paigutub Teise Maailmasõja eelsesse perioodi. Protsess käivitus USAs seoses börsil noteeritud aktsiate hinnalangusega, millele järgnes totaalne krahh ning rahandustänaval Wallstreet’il olevat olnud ohtlik viibida katustelt ja akendest enesetapuhüppe sooritajate pärast. Eriti ohtlik oli 29. oktoober 1929, mida meenutatakse Musta Teisipäevana.
1930 aasta 1. detsembril, keset üldist tööpuudust teatas maisihelveste vabriku omanik Will Keith Kellogg, et töölised mingu täna kaks tundi varem koju. Ning lisas, et ka homme ja kõikidel järgmistel päevadel tuleks kõigil kaks tundi varem koju minna, sest edaspidi on tööpäeva pikkuseks kuus tundi. Palk jäi samaks. Lühema vahetuse tõttu lisas Kellogg ühe vahetuse juurde, tänu millele said tööd ka varem vabrikust töötuks jäänud. Tegelikult tuli kolme vahetusega töötavas vabrikus töökätest puudu ja tööd said paljud Battle Creek’i elanikud, Michiganis.
Vastupidiselt allakäiku ennustavale tavaarusaamale, anda sama palga eest töö tegemiseks vähem aega, kasvas tegelikkuses Kelloggi tehase tootlikkus ning kasumlikkus. Keset suurt häda vääris see kena juhtum isegi president Theodore Roovevelti tähelepanu ja kutset Valgesse Majja. Kellogg oli veendunud, et tööaja vähendamine uuendab kogu ühiskonda hindama töö asemel elamist. Elamine omakorda suurendab tarbimist ja elavdab majandust.
Kuuetunnine tööpäev kehtis Kelloggi tehases kuni Teise Maailmasõja lõpuni, kui sõjajärgse uue majanduskasvu tingimustes hakkasid USA ametühingud nihutama tööd uuesti elu keskmeks, märkides, et “töö on õigus”, “töö pakub rahulolu” ja “rohkem tööd annab rohkem palka”.
Hakkas uuesti juurduma arusaam, et töö on elu kese, see annab töötegijale identiteedi ja muidu sisutu olemisega elule tähenduse. Ühtlasi sündis uus moraalikeel kui halbade või ühiskonna väärtustega konfliktsete otsuste tegijad nagu täiskasvanud pereliikmed, politsei, sõjaväelased ja kindlasti macholik John Wayne said end õigustada sõnadega “see on mu töö”, “pean tööd tegema”, “saan selle eest palka”, “töö peabki raske olema – see on õige hoiak!”. Ning halvas elus on süüdi need, kes ei viitsi või ei taha teha rasket tööd.
Siit jõuame tänapäeva Rootsi, Götebrogi linna, kus kavatsetakse käivitada aastapikkune kuuetunnise tööpäeva eksperiment. Linn jagab linnaametnikud kaheks, kelledest ühed teevad kuuetunniseid tööpäevi ja teised jätkavad vana, kaheksatunnise režiimiga. Katse korraldajaid motiveerib lootus näha tootlikkuse kasvu kõrval ametnike seas suuremat tegutsemisiha ja vähemat haiguspäevade arvu. Loodetavasti tasub uus töökorraldus ära, sest palk jäetakse kõikidel töötajatel endiseks, sõltumata kumba gruppi nad sattusid.
Kui Kelloggi eksperiment lõppes tänu materialistlikule paratamatusele, et tootmisliini taga kauem tööd tehes on võimalik rohkem asju toota ja selle kaudu palka kasvatada, siis kaasaegne tööline istub arvuti taga ja teeb tükitöö asemel analüüse ning otsuseid. On alust eeldada, et seda tüüpi vaimset rammu ekspluateeriv tegevus on tootlikum kui inimesele antakse rohkem vaba aega. Head esimest maid, kontoriproletariaat!
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
