“Elu ei ole mustvalge, ehkki vahel keeran tekstis mõne asja üle võlli küll. Et mõte paremini kohale jõuaks. Ent absoluutset tõde ei ole mõtet kuskilt otsida, seda polegi. Kõik muutub ajas, ka mina ja mu kogemused. Sedasi tulekski mu mõtteid ja postitusi lugeda: see on ühe noore naise areng, mida lugejal on võimalus kõrvalt jälgida,” mõtiskles noor naine, kes ei kartnud oma arvamusi julgesõnaliselt välja öelda.
Laiemale ringile mõeldud rääkis Kadri Luik pikas intervjuus Eesti Päevalehe veergudel 2013 aasta sügisel.
Loe Kadri Luige viimast postitust tema blogis “Julgus mõelda, julgus öelda” 23. veebruaril 2016
“Juhtusin hiljuti terviserikke tõttu haiglasse. See polnuds mul just esimene kord, aga ikkagi iga kord tunnen end selles olukorras nõnda abitu ja tähtsusetuna. Mina olen juba valu ja väljakutsetega harjunud, aga õhtuti patja nutma pani mind hoopis see, kui vaatasin inimesi enese ümber. Naine, kes oli juba haiglas kuid veetnud, lebas seal ja vaatas ainiti lage. Tema silmades oli nii tohutu kurbus, et see murdis mu südame. Või üks tore 80ndates vanaproua, keda ootas tõsine operatsioon. Kui õed talle järgi tulid, puhkesin lihtsalt nutma. Ma ju teadsin, kui väga ta seda päeva kartis. Siis mõistsin, et ma ei saa endale lubada siin seda lahistamist, pühkisin vaikselt pisara, läksin vanaproua juurde, kallistasin ja ütlesin, et: “Kõik saab korda, ma hoian Sulle pöidlaid ja ootan Sind siin samas.”
Oleks minu teha, siis ma korraldaks aatriumis live-kontserte, täidaks palatid lilledega, palkaks tugiisikud ja hingehoidjad. Meditsiinisüsteemi suurim viga on see, et ei mõisteta, kui oluline on inimeselt vaimselt turgutada, eluvaimu sees hoida. Neid õnnetuid hingi jälgides, tuleb nii abitu tunne peale. Me oleme suure süsteemi orjad, kus on nii vähe inimlikkust. Pidevalt pead ise leidma endas selle jõu, et kõigest sellest lkäbi marssida. Inimesed on sõelapõhjadeks torgitud, väsinud, kurnatud. Iga patsient vajaks üht lillekimpu, kallistust, talle pühendatud pooltundi, väikest üllatust. Mõnel pole isegi ühtegi lähedast , teisel ei tule lihtsalt keegi vaatama, sest eestlane ju hoiab tihti eemale, kui jama majas
Huvitav millest see tuleb, et alati, kui on keerulised ajad, siis on täpselt ühed ja samad näod, kes helistavad, kes muretsevad, kes kohale tulevad ja täpselt samad näod, kelle jaoks oled sellel raskel perioodil justkui nähtamatu. Tihtilugu ilmuvad eluraskustes välja inimesed, kellega nagu igapäevaselt ei lävigi ja kes justkui hoiavad Sul pilku peal ja on punt väga lähedasi, kes muidu igapäevaselt helistavad, aga kui jamaks kisub, sujuvalt kübaratrikki teevad. Tiitel “sõber” on ikka tõesti tunnustus, mida tuleks välja jagada vaid neile, kellele saad igas olukorras loota.
Viimasel päeval otsustasin, et kena küll, et ma siin oma nutulaulu laulan ja kirun, kui halvasti kõik on, tuleb hoopis tegutseda. Läksin lillepoodi ja ostsin kõigile neljale saatusekaaslasele oma palatis lilli. Isegi neile, kellega ma tegelikult keelebarjääri tõttu suhelda ei saanud. Selleks, et näha teise raskust, ei pea ju kõnelema, selleks, et midagi head teha, ei pea olema miljonär. Ma tean, kui hea tunne see on, kui Sul on sitt päev ja keegi peab Sind meeles väikse kommi, lilleõie või kallistusega. See annab nii palju jõudu.
Päevad haiglas on alati rasked, aga väga inspireerivad ning motiveerivad. Kuulasin lugusid sellest, kuidas sõjaajal pomm kaeviku peale langes ja proua oma sõbrad kaotas, kuulasin lugu inimesest, kes juba viis aastat neeru ootab, või lugusid sellest, kuidas kellegi organ on päeva pealt üles öelnud. Sa hakkad elu hoopis teisiti hindama ja nägema.
Minu loo moraal on see, et elu paraku on selline nagu ta on. Väike mannatera nagu ma olen, ma ei saa kuidagi neid inimesi terveks teha, kustutada nende valu või pühkida nende mälestusi, aga ma saan olla see, kes kuulab, kes mõistab, kes armastab, kes aitab, kes on olemas. Sina saad ka! Teeme koos maailma paremaks!” /Kadri Luik/
Kadri Luige kirjutisi ja mõtteid leiad tema blogist “Julgus mõelda, julgus öelda” facebookis ning kirjastuselt Pilgrim on ilmunud tema lood kolmes raamatus: “Julgus mõelda, julgus öelda”, “Julgus mõelda, julgus öelda 2” ja koos Lauri Luigega “Must ja valge luik”.
Head teed teispoolsusesse, kallis Kadri!
